Nähtamatust sooviva mehe silmapaistev äri

Emotsioonisüst sakslastesse. Kuna autobaas oli aastatel 1979-80 muretsenud väliskülaliste sõidutamiseks neli Mercedest, astus Kaldoja Moskvas olles sageli sisse ka Mercedes-Benzi esindusse. Soojad suhted esinduse juhi Lothar Gleitzega viisid selleni, et autobaasi direktoriks tõusnud Kaldoja sai 1980ndate lõpus kutse väisata Saksamaal Frankfurdi automessi. Hiiglaslikul messialal sattus ta juhtumisi kokku ühe Mercedes-Benzi tippjuhiga, kes tundis kõrgendatud huvi Eesti vastu. Aasta oli 1988 ja Baltikumis algamas murranguline aeg.

"Ma ei tea tänase päevani, kes oli see mees, aga ta pidi olema kõrge ametnik Mercedes-Benzi peakontorist, sest tal oli automessil lausa oma bürooruumid," meenutab Kaldoja. "Vestlesime pool tundi ja ma keskendusin kõik see aeg sellele, kuidas lisaks sõnadele anda edasi emotsiooni, et me tahame, suudame, saame, oskame ja võime olla suurele autokontsernile koostööpartneriks."

Teletaip - tänaseks unustatud sidevahend. Kaldoja kinnitusel järgnes vestlusele vilgas teleksitekstide – tollal oli teletaip praktiliselt ainus sidevahend välisriikidega suhtlemisel –, ettekannete ja delegatsioonide läbirääkimiste periood. Kõik see päädis sellega, et 6. juunil 1990 sõlmis ministrite nõukogu autobaas Mercedes-Benz AGga koostöölepingu ning sama aasta 13. detsembril avati Tallinnas Tatari tänaval Mercedes-Benzi ametlik esindus. "Avada Eestis oma esindus – ega see polnud sakslaste jaoks lihtne otsus, tagantjärele vaadates võib seda isegi väikeseks poliitiliseks imeks pidada," lisab Kaldoja.

Kui Eesti augustis 1991 iseseisvus, laekus Mercedes-Benzi peakorterist Stuttgardist kiri, mis ei sisaldanud mitte õnnitlust iseseisvumise puhul, vaid teadet, et kontserni koostööpartneriks ei saa üheski iseseisvas riigis olla riiklik ettevõte. Jätkamaks koostööd Saksa autotootjaga, tuli moodustada erafirma. Viis osanikku eesotsas Väino Kaldojaga asutasid 1993. aasta suvel ASi Silberauto.

Raha ei ole, aga teenust pakutagu. Kaldoja sattus omamoodi delikaatsesse olukorda. Ühelt poolt oli ta nüüd eraettevõtja staatuses ja teisalt pidi riigikantselei autobaasi (endine ministrite nõukogu autobaas) direktorina hoidma ettevõtet vee peal. "Mind kutsuti Toompeale ja öeldi, et raha ei ole, aga transporditeenus peab valitsusele olema tagatud," sõnab Kaldoja. Riigikantselei autobaas leidis väljapääsu selles, et hakkas tegutsema turumajanduslikel alustel ja teistele soovijatele valitsusega võrdsetel tingimustel sõidukeid välja rentima. Kliente oli küllaga, sest Eestisse hakkas ühe enam väliskülalisi saabuma, kes kõik vajasid korralikku autotransporti.

Kaldoja lahkus riigikantselei autobaasi direktori kohalt 1995. aastal ning asus Silberauto probleeme lahendama. Suurim mure oli Soome firma Veho, mis oli olnud 50 aastat Mercedes-Benzi partner ja tegi Stuttgardis kõvasti lobitööd selle nimel, et Silberauto ei saaks kaubamärgi esindusõigust.

Uhkus keelas alla kirjutamast. "Mul paluti Stuttgardis koha peal alla kirjutada lepingule, millega Silberauto oleks loobunud soomlaste kasuks," räägib Kaldoja firma kriitilisemast hetkest. "Keeldusin, sest minu eneseväärikus oli kõrgem kui selliste meetoditega organiseeritud koostöö Mercedesega. Koju tagasi jõudes, saatsime Stuttgarti ka ametliku äraütlemise kirja, ehkki me ei oleks pruukinud seda teha."

Mõne aja pärast saabus Silberauto kontorisse Mercedes-Benzi uus esindaja Skandinaavia regioonis Eckhart von Sass, kellega koos arutati läbi kõik poolt- ja vastuargumendid seoses Silberauto võimaliku koostööga Vehoga. "Von Sassil oli kaasas paks dokumendipakk, mis kajastas senist koostööd Mercedez-Benziga," meenutab Kaldoja. "Ta ütles, et Silberauto on teinud kõike väga hästi, välja arvatud üks viga. Selleks veaks oli Stuttgardi saadetud kiri. Meile heideti ette, et me oleme liiga ausad ega võidelnud enda eest lõpuni."

Saaremaa juured aitasid? Läks veel veidi aega ja Silberauto sai Mercedes-Benzi kaubamärgi esindusõiguse ehk õiguse lisaks teenindusele müüa Eestis nende sõidukeid. Kaldoja hinnangul oli von Sassi külaskäik samuti teatud juhuste kokkusattumus. "Ühel hetkel oled justkui kõik kaotanud ja siis äkki kusagilt poolt avaneb mingi uks," lausub Kaldoja. "Alles hiljem sain ma teada, et von Sassi üks vanavanem on Saaremaalt pärit baltisakslane. Ja et oma olemuselt on von Sass väga põhimõtteline ja ääretult aus inimene."

Ka Kaldoja peab ennast ausaks ja põhimõtteliseks inimeseks. "Minu elu üks põhimõtteid on olnud, et kõige suurem kunst on olla nähtamatu," räägib ta. "Ma usun, et ma olen oma elus sellega hakkama saanud – teha asju, aga olla suhteliselt nähtamatu. Et aga ettevõtmised tulemuslikud oleksid, on vaja töökust, piisavalt õnne ja toimekat meeskonda."