Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Peletav hinnafetiš on hangetel oma aja ära elanud
Eilses Äripäevas oli lugu Regio huvitavast lähenemisest ekspordi ja välisturgude osakaalu kasvatamisele ettevõtte tegevuses. Selleks loobutakse lihtsalt Eestis riigihangetel osalemisest, sest tegevjuht Ülo Säre sõnul pole firma tegelikult kümne aasta jooksul riigihangetest raha teeninud. Auru on läinud neile rohkem, kui tulemust (kasumit) tulnud.
Regio näide on taas üks samalaadsete näidete reas, mis annab märku, et riigihangete korraldamise põhimõtteid on vaja muuta. Toimetuse hinnangul ei ole praegu lõviosas madalaimat hinda kummardaval süsteemil tulevikku. Rahulolematus sellega üha kasvab.
Hiljuti mäletatavasti avaldas Eesti turult lahkuda kavatsev Põhjamaade ehituskontsern Skanska samuti nördimust siinsete riigihangete suhtes. Heites ette muu hulgas seda, et kogu vähegi võimalik vastutus püütakse panna hankelepinguga ettevõtja õlule.
Rõhk ka teistele kriteeriumidele. Hind jääb edaspidigi riigihangetel üheks oluliseks kriteeriumiks, kuid oleme varemgi soovitanud, et senisest märksa olulisemaks peaksid muutuma usaldusväärsus ja läbipaistvus. See puudutab nii konkreetseid hankemenetlusi kui ka selles osalejaid. Läbipaistvuse suurendamisele aitab kaasa näiteks see, kui lisaks praegu avalikustatavatele materjalidele ja dokumentidele teha pärast võitja väljakuulutamist avalikult kättesaadavaks kõigi konkreetsel riigihankel osalenute pakkumised.
Riigihangete seaduse eesmärk on tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Paraku on ajapikku just madalaim hind muutunud määravaks ja tihti sisuliselt ainsaks otsustuskriteeriumiks hangete puhul. Ühelt poolt tundub see küll säästlik, kuid sageli on kaasa toonud ka tahtlikke või tahtmatuid alapakkumisi. Mis võib tähendada hiljem raha juurde küsimist, tööde tegematajätmist, järeleandmist kvaliteedis. Kokkuhoiust saab koonerdamine, mis lõppkokkuvõttes maksumaksjale kallimakski kujunenud.
Hirm muutuste ees. Loomulikult soovivad ettevõtjad oma töö eest rohkem raha ja kasumit saada. Teisalt pole põhjust hankijal lihtsalt niisama ka rohkem maksta. Madalaima hinna kummardamise peamiseks põhjuseks on aga siiski süsteemi lihtsus. Teisalt mängib sageli rolli ka hankijate viitsimatus või soovimatus keerukamat ja komplekssemat hanget kokku panna. Kes see ikka tahaks keerukamat hanget või lepingut koostama hakata, kui on enam-vähem kindlalt ette teada, et selle ümber kerkivad vaidlused. Halvimal juhul võib see isegi karistuse kaasa tuua. Nii ongi senine “milleks riskida” praktika taandanud hanked madalaimale hinnale.
Samas tuli ka sel nädalal Ehitusuudised.ee korraldatud Eesti Ehituskonverentsil 2013 mitut puhku esile, et ettevõtjate kõrval on üha enam rahulolematust ka hankijate endi hulgas. Nii vaadataksegi üha etteheitvama näoga rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna poole, kust võiks tulla punnseisu leevendavaid lahendusi.
Kuuldavasti on selle osakonna lauale kogunenud juba paras ports riigihangete süsteemi kohendamiseks tehtud ettepanekuid. Või vähemasti ollakse sealgi väga hästi kursis eeltoodud probleemidega. Toimetus soovitab igatahes rahandusministril ja tema alluvatel hiljemalt kohe pärast seda, kui kiired riigieelarvega seotud küsimused lahenduse leiavad, asuda riigihangete teemaga tõsiselt tegelema.