Puhkepäev. Optimist Lepo Mikko

Maastikud ja vaikelud läbisid kogu Mikko loomingut. Niidud, taluõued ja Lõuna-Eesti künklikud vaated jätavad pisut ootamatult suursuguse ja jõulise mulje. Nurklikud, murtud jooned, mis joonistavad välja põõsad, kruusateed ja järved, annavad edasi dünaamilise ja elujõulise looduse muljet.

Vaikelud on seevastu varase kubistliku laadiga, mille Mikko sooritas täiuslikult, kaldumata kunagi liigsesse eksperimenteerimisse ja motiivi lahustamisse üksikuteks osadeks.

Mängulisemaks ja abstraktsemaks muutusid Mikko natüürmordid 1960. aastatel, kui paljudel maalidel hakkas olulist osa mängima kitarrimotiiv, sh näiteks “Natüürmort elektrikitarriga”.

Optimist kõige kiuste. 1960. aastate lõpp ja 1970ndad tähistasid Lepo Mikko loomingus ühiskondliku progressi illustreerimise etappi. Tema loomingusse ilmusid rahvahulgad, kelle impersonaalsuse edasiandmisel oli Mikko vaieldamatu meister.

1970ndatel läbisid Mikko loomingut järeltõuked Hruštšovi algatatud tehnilis-teaduslikust revolutsioonist, mis oli küll selleks ajaks juba vaikselt stagnatsiooni unne mattumas. Selle üksikuteks näideteks on “Inimene ja kosmos” või “Laboratoorium”.

Läbi oma loomingu võiks Lepo Mikkot nimetada vaibumatuks optimistiks. Melanhoolset temaatikat on tema töödes raske leida isegi kõige süngematel aegadel. Ta tundus vaatavat alati ettepoole, kindlustamaks endale meie modernismi juht­figuuri tiitli.