Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Puhkepäev. Optimist Lepo Mikko
Lepo Mikko imposantne retrospektiivnäitus on kummardus Eesti ühele olulisemale Teise maailmasõja järgsele Pallase kooliga maalikunstnikule.
Lepo Mikko sündis 1911. aastal Viljandimaal. Vaatamata isa tungivale soovile vaimulikuks õppida otsustas Mikko ette võtta kunstnikutee. Õpingud kulgesid lünklikult, kuna rahapuudusel tuli vahepeal teha nii põllutöid kui töötada fotograafina.
Detailide ilu. Mikko kuulus Pallase kunstikooli viimase lennu, 1939. aasta lõpetajate hulka. Tema õpetajaks Pallases oli Nikolai Triik, kellelt Mikko võttis üle pühendumuse vormile ja kompositsioonile.
Vaatamata Pallase koolile püüdles Lepo Mikko oma loomingulistes otsingutes üha edasi ega jäänud romantiliselt vanu aegu taga igatsema. Ta sünteesis ühelt poolt kokku vormiuuendusliku geomeetrilise-kubistliku laadi ning teiselt poolt hea värvitunnetuse.
Maastikud ja vaikelud läbisid kogu Mikko loomingut. Niidud, taluõued ja Lõuna-Eesti künklikud vaated jätavad pisut ootamatult suursuguse ja jõulise mulje. Nurklikud, murtud jooned, mis joonistavad välja põõsad, kruusateed ja järved, annavad edasi dünaamilise ja elujõulise looduse muljet.
Vaikelud on seevastu varase kubistliku laadiga, mille Mikko sooritas täiuslikult, kaldumata kunagi liigsesse eksperimenteerimisse ja motiivi lahustamisse üksikuteks osadeks.
Mängulisemaks ja abstraktsemaks muutusid Mikko natüürmordid 1960. aastatel, kui paljudel maalidel hakkas olulist osa mängima kitarrimotiiv, sh näiteks “Natüürmort elektrikitarriga”.
Optimist kõige kiuste. 1960. aastate lõpp ja 1970ndad tähistasid Lepo Mikko loomingus ühiskondliku progressi illustreerimise etappi. Tema loomingusse ilmusid rahvahulgad, kelle impersonaalsuse edasiandmisel oli Mikko vaieldamatu meister.
1970ndatel läbisid Mikko loomingut järeltõuked Hruštšovi algatatud tehnilis-teaduslikust revolutsioonist, mis oli küll selleks ajaks juba vaikselt stagnatsiooni unne mattumas. Selle üksikuteks näideteks on “Inimene ja kosmos” või “Laboratoorium”.
Läbi oma loomingu võiks Lepo Mikkot nimetada vaibumatuks optimistiks. Melanhoolset temaatikat on tema töödes raske leida isegi kõige süngematel aegadel. Ta tundus vaatavat alati ettepoole, kindlustamaks endale meie modernismi juhtfiguuri tiitli.
Maal
“Lepo Mikko (1911–1978)”
Kumu kunstimuuseumis, Weizenbergi 34 / Valge 1, TallinnNäitus jääb avatuks kuni 19. aprillini 2014