Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Reformi languse aasta tõi tülid ettevõtjatega
Lõppev aasta läheb ajalukku Reformierakonna ühemõttelise languse aastana, mida märgistab terav vastasseis ettevõtjaskonnaga. Ettevõtjate rahulolematus on omakorda osa ühiskonna laiemast rahulolematusest valitsusliidu tegevusega, eelkõige aga valitsusparteide esindajate suhtlemisstiiliga.
Ettevõtjate arvamusest ülesõitmisega kaotas Reformierakond olulise osa ettevõtjaskonna, eriti väikeettevõtjate usaldusest, mis tal veel siiamaani alles oli.
Vastuseisu kahju kannab terve ühiskond. Pikemaajalises perspektiivis on ettevõtjaskonna ja poliitikute sõjast, nagu seda teravamates arvamusavaldustes on iseloomustatud, palju kaotada kogu ühiskonnal, mitte vaid ettevõtjatel või poliitikutel endil. Ettevõtjad on need, kes loovad väärtust, mida riik saab kogutud maksude näol ümber jagada.
Seetõttu on Eesti riigi arengu huvides, et loodav lisandväärtus püsivalt suureneks ning Eesti näol oleks tegemist riigiga, kuhu investeeringud tahavad tulla. Riigiga, kus toimib ettevõtjate ja poliitikute dialoog. Riigiga, kus poliitikud suhtlevad avalikkusega ka valimistevahelisel ajal nagu partneriga, mitte ülevalt alla ülbitsedes.
Ülima pragmaatika aeg saab mööda. Teiseks on ettevõtjad olnud ja on ikka suurimad parteide rahaga toetajad. Küüniline eeldus, et ettevõtja on pragmaatik ja toetab võimuparteisid oma huve silmas pidades hoolimata sellest, mismoodi nad asju ajavad, võib olla oma aja ära elanud. Ühiskonna arengu huvides on, et sedasorti pragmaatika võimalikult kiiresti välja sureks. Rahalised annetused parteidele peaksid lähtuma maailmavaatest, mitte kasuliku seadusemuudatuse ootusest. Paraku on avalik saladus, et Eestis on võimalik seadusi osta ja et seda on tehtud.
Ettevõtjate seas teravat vastuseisu pälvinud seadusemuudatused pole iseenesest halvad, küll on aga kehv olnud nende avalikkusele tutvustamise viis. Vaevalt oleks autode käibemaksustamise muutmise plaan pälvinud nii suurt vastuseisu, kui seda oleks oskuslikumalt esitletud.
Maksustamisegi puhul kehtib lihtne põhimõte, et see mitte ainult ei pea olema aus, vaid ka nii näima. Peale kiirustamise ja varjamatu sihi lappida muudatusega eelarveauku rikkusid muudatuste sünni protsessi nii hoolimatult lendu läinud “kaabakad” kui ka vähemad arrogantsuse ilmingud.
Teerullipoliitika on end ammendanud. Suhtumine, et ettevõtja on pigem petis kui aus inimene, kannab ka eile riigikogus vastu võetud vähemalt tuhandeeuroste arvete deklareerimise kohustust. Etteheide, et riigikogu pole seda muudatust menetledes järginud head õigusloome tava ja on läinud vastuollu põhiseadusega, pole laest võetud.
Viimast võiks menetleda õiguskantsler, kuid esimene on suuresti hinnanguline väide ning väljendab pettumust ühemõtteliselt ülevalt alla suunatud seadusloomeprotsessis.
Ettevõtjate pahameel on olnud küll häälekas, kuid tulemuslik vaid osaliselt. Kohati on pahameelt väljendatud ka päris emotsionaalselt. See pole Eestis eriti tavapärane ning annab omal moel märku teerullipoliitika ammendumisest.
Sellegipoolest ei näita praegu ükski märk, et valitsusparteid, eelkõige Reformierakond, oleks tänavu tekkinud vastuoludest ettevõtjaskonnaga midagi õppinud. Võimalik, et peeglisse vaatamise oskuse tekkimiseks peab Reformierakonna toetuse väiksus tegema veel mõne uue rekordi.