Lõhmus: idufirmade ümber on palju show’d

Eesti väljarände probleemist rääkides nentis Lõhmus, et kuigi see kõlab sotsialistlikult, peaks pingutama selle nimel, et eestlaste madalama otsa palgad jõulisemalt tõuseksid. Kodumaise pangandusgrupi LHV suuromanik Lõhmus on ka ise omamoodi väljarändaja – äri ajab ta eelkõige Baltimaades, kus veedab iga kuu nädala või veidi kauemgi, kodu on tal aga Šveitsi mägede vahel ning kolmandaks jagab Lõhmus ­aega Londoniga.

Kuidas suhtute Eesti idufirmadesse? Ma suhtun iseenesest väga hästi, ma arvan, et see on edasiviiv jõud majanduses, et tulevad uued inimesed ­uute ideede ja tegemistega. Mis mulle natuke muret teeb, on see, et see teema on liiga üles haibitud. Liiga palju on show’d ümberringi ja vähem sisu.

Mida Te mõtlete selle all, et on üles haibitud? Me vaatasime LHVga umbes 13 aastat tagasi esimese internetibuumi ajal hästi aktiivselt tolle aja idufirmasid. Nüüd nii aktiivselt ei ole vaadanud, aga mulle torkab silma see, et noored inimesed on nüüd palju rohkem treenitud. Igaüks teab, et 60 sekundi jooksul peab endast mulje jätma. Nad on klanitud nagu poistebänd, ühtemoodi riides, tõsise ilmega ja räägivad väga tõsiselt. Aga sisuliselt ei ole midagi väga muutunud, inimesed on ikka samasugused ja reeglina nad ei tea, mis neist saab ja mis tuleb. Ah jaa, palju ahnemaks on ka mindud. Rahalises väljenduses on tohutu inflatsioon toimunud, mis nende firma väärt on, kes veel midagi loonud ei ole.

Eks need asjad loksuvad paika, ma väga ei muretse. Mulle tundub ka, et väga tahetakse meil Silicon Valleyt kopeerida, aga vabandust väga, me pole kliima, kultuuri ega muude asjade poolest kuidagi Silicon Valley. See on sulaselge rumalus.

Äripäev valis tänavusteks aasta ärimeesteks idufirma TransferWise (soodsate rahaülekannete pakkuja) loojad Taavet Hinrikuse ja Kristo Käärmanni. Kas see ettevõte on Teile tuttav? Kristoga olen kohtunud ja rääkinud. Ma arvan, et nad koos Taavetiga on väga tublid noorema põlvkonna esindajad. Meeldib, et nad on pragmaatilised. Mulle tundub, et nad on oluliselt oma esialgset ideed muutnud. Kui ma esimestel kordadel nende äriideed kuulasin, siis nad rääkisid sellest umbes nii, et kui ühel on naelad ja ta tahab eurosid ning teisel on eurod ja ta tahab naelasid, siis viime need inimesed omavahel kokku. Kuulasin seda ja mõtlesin, et no see on ju täielik jama, sest kõrge bid/ask marginaal (ostu- ja müügihinna vahe – toim) kohe kindlasti ei ole valuutaturul probleem. Probleem on lihtsalt selles, et pangad ei taha väikekliendile valuutaülekanneteks piisavalt häid tingimusi  pakkuda.

Nüüd näen, et nad on oma tegevuse ümber sõnastanud ja trummeldavad just seda rahaülekande kuluvõitu, mis on tegelikult oluline. LHV poolt teeme nendega maksete vahendamisel koostööd ja oleme nende uuenduslikke ideid toetanud.

Kas Teid kutsuti TransferWise’i investoriks?  Mul oleks olnud võimalus investeerida, ma korra vaatasin sellesse, aga paljude asjadega on nii, et kuigi need on toredad ja vajalikud asjad, siis investorina on mul oma riski-tulu profiil ja TransferWise’i pakutud diil sinna hästi ei sobinud.

Meediaärimees Hans H. Luik on tundnud muret, et kogenud ettevõtjate kõrvale ei tule uusi jõulisi ettevõtjaid – uued tegijad on liiga pehmed. Kuidas Teile tundub? Võib-olla natuke… Ma ei oleks nii dramaatiline, aga eks võib-olla tänapäeva nooremad ettevõtjad ei pea nii laialt probleemidega tegelema. Kui  meie alustasime Hansapangaga 1991. aastal, siis juhatuse liikmena laadisin päris mitmel korral ka ise miljonid Soome margad peale ja sõitsin hommikuse laevaga Soome raha ära viima. Helsingis istusin veel Fazeri kohvikus, kuna pangad olid hommikul kinni. Saime väga erinevaid kogemusi ja pidime muretsema väga erinevate asjade pärast. Sellist kogemust on tänastel alustajatel märksa vähem, mis tähendab, et laiem arusaam mitmetest probleemidest on nõrgem.

Kas praegu on käes see aeg, kus põlvkondade vahetus hakkab ettevõtluses rohkem toimuma? Ma arvan, et olemasolevaid positsioone õõnestada on märksa keerulisem, kui arvatakse. Näiteks on väga raske tulla ühel noorel ettevõtjal ja Luige Ekspress Grupile kõvasti ära teha. Ega see võimatu pole, kuid tõenäosus on väga väike. Digitaalne revolutsioon on tore asi, millest kirjutada, aga see jõuvahekordi reaalses elus kiiresti ümber ei pööra.

Räägime natuke LHVst. On LHV börsiplaan ikka jõus? Jah. Minu seisukoht on, et mingis osas on üks pank nagu infrastruktuuriettevõte ning on oluline, et kliendid saaksid olla ühtlasi omanikud. Kõhutunne ütleb, et üks osa Hansapanga edust oli see, et me olime avalik ettevõte. Inimesed, kes asjast aru said ja kellel natuke raha oli, said meiega kaasa tulla ja investeerida.

Ja milline on LHV börsiletuleku ajahorisont? See aasta on esimene, kus me kasumit teenime. Varasematel aastatel pessimistid ütlesid, et kaua me üldse ei püsi. Eks me peame pessimistide leeri natuke õõnestama, see võtab veel paar aastat aega. No ütleme kahe-kolme aasta pärast võiksime börsimõõdu välja anda.

Börsile pürgimise juures on paslik küsida, mida arvate võimalikust sookvootide kehtestamisest börsifirmade juhtkondadele? See on teema, mille üle ma pole pikemalt juurelnud. LHV juhatuses on üks naissoost liige ja nõukogus samuti üks (LHV Groupi nõukogus Tiina Mõis ja LHV Panga juhatuses Kerli Lõhmus – toim). Kuidagi nii on välja kujunenud, me kindlasti ei ole mingeid soo­kvoote järginud.

Eks see, kui mehi ja naisi peaks olema võrdselt, tekitaks ausalt öeldes probleeme. Kas peaksime mõned mehed ära saatma ja kelle ning mille pärast? Suurendada juhtkonda ei ole alternatiiv – me ei ole mingi poliitiline komitee, et võime võtta nii palju inimesi, kui tahame. Naiste tulek tähendaks, et peaksime sama koguse mehi ära saatma, ilma et nad midagi valesti oleks teinud. Aga kindlasti ei ole see teema praegu meil esimese 50 probleemi hulgas, millele tähelepanu pöörata.

Kas LHV plaanib lähitulevikus uut suunatud aktsiaemissiooni? Kuna tegemist on suunatud emissioonidega, siis me ei tohi neid reklaamida, aga vaadates meie dünaamikat, siis me peame kapitali suurendama.

Kuivõrd on välisinvestorid LHV vastu huvi tundnud? Andres Viisemann (LHV Groupi nõukogu esimees ja aktsionär – toim) on mul siiamaani igasuguse välisinvestoritega investeeringutest rääkimise ära keelanud. Võimalik, et lihtsam oleks kapitali kaasata välisinvestoritelt, aga Andres on öelnud, et ei – kuni saame oma vajadused Eestis täidetud, me seda ei tee. Ma olen nõus olnud.

Millalgi lähitulevikus on seega oodata uudist uutest investoritest ja LHV grupi aktsiakapitali suurendamisest? Ma võin nii palju öelda, et meie finantsplaan näeb ette, et kapital peab kasvama järgmisel aastal.

Mis Eesti kinnisvaraturul toimub – kas oleme uue buumi lävel? Ma arvan, et kinnisvaraturg on igal pool natuke nihkes tänu madalatele intressidele.

Kui mõelda Tallinna eluasemekinnisvarale, siis kuivõrd on oht, et turg kuumeneb taas üle? Praegu ma väga selle pärast ei muretseks, kui vaadata suhtelisi hindu. Aga strateegilises mõttes on põhjust natuke muretseda küll. Kinnisvaraturu  juures on oluline faktor tegelik nõudlus, mis suures osas tuleneb demograafiast. Eestis ja Tallinnas aga inimeste hulk eriti ei kasva. Võrreldes kasvavate metropolidega puudub meil seega oluline kinnisvara hindu üles liigutav faktor. Spekulatiivne nõudlus pole aga reeglina jätkusuutlik.

Õnneks pole meie keskmine korterihind praegu väga kõrge. Samuti on laenuvabade korterite osakaal suur. Seega ma väga ohtu ei näe, et hinnad  võiksid kõvasti alla tulla. Ja pankadel on veel meeles eelmise kriisi õppetund – põllupealseid arendusi eriti ei finantseerita. Kokkuvõttes mul praegu väga muret ei ole, aga ma ei saa väita, et olen sama muretu kolme aasta pärast.

Teie ise olete Arco Varasse investeerinud (tänavu suvel ja ka detsembris). Näitab see Teie usku Eesti kinnisvaraturgu? Turust rääkides on üks asi rendikinnisvara investeering ning teine asi on kinnisvaraarendus. Arcol ei ole sellist vara, mille otsas ta istub ja renti kogub. Vist midagi on Bulgaarias, aga see on pigem ajalooline õnnetus kui strateegia. Arco on ikka arendaja, kes siiani on kõige edukam olnud inimestele kodusid ehitades. Mulle tundub, et see on sektor, kus saab Eestis täitsa toimetada. Ja nagu paljude asjade puhul mängib rolli mingi juhus, siis ka siin. Muud asjad ka, näiteks mulle tundub, et uus juhtkond teeb head tööd.

Arco Vara on siiski üllatav valik, kuna ettevõte on nirus seisus. Ma ei tea, miks see üllatav peaks olema. Eks see olukord väljendub ka hinnas. Küsimus on selles, milline on veel allapoole mineku võimalus ja milline on ülesmineku võimalus. Allamineku stsenaarium oleks juba pankrot, kus sa oma aktsiatest täiesti ilma jääd. Eks ma hindasin seda võimalust ja mulle tundus, et see väga tõenäoline ei ole. Teine võimalus on, et hakkab natuke paremini minema, millesse ma usun.

Väljaränne on viimasel ajal Eestis palju kõneainet pakkunud. Ka Teie ise ei ela Eestis. Kuivõrd on siit väljarändamine probleem? See on kahe otsaga küsimus. Mingis mõttes see kindlasti on probleem. Kui ikka rahvastik ei kasva, siis see on strateegiline probleem riigi jaoks. Kui küsida probleemi juuri, siis on natuke keerulisem. Ma arvan, et siin lihtsat lahendust ei ole, et teeme ühe või kaks tarka seadust ja vesi hakkab teistpidi voolama. See on suurem trend, mille on ühest küljest kaasa toonud piiride avanemine, kaasa arvatud see, et reisimine on suhteliselt palju odavamaks muutunud. Teine asi on, et inimeste teenistus on siin  väiksem. Kuigi see on mõnevõrra suhteline, sest Londonis võib palk olla küll mitu korda suurem, kuid see osa rahast, mis jääb kätte vabaks kulutamiseks, ei pruugi üldse nii suur olla.

Aga miks siis ära minnakse, kui vaba sissetuleku vahe pole väga suur? Ma hiljuti rääkisin ühe siinse ettevõtte välisomanikuga, kellele muidu Eesti väga meeldib, aga kes tõi välja, et kui tema kodumaal Inglismaal noor insener ei tule ütlema, et läheb Hispaaniasse elama ja hakkab tegelema mingi täiesti muu teemaga, siis Eestis on see tavaline. Noor, paar aastat töötanud inimene ütleb, et oli huvitav küll, aga ta läheb nüüd suuremat maailma avastama. Võib-olla on nii, et meie nooremal põlvkonnal on huvi maailma avastada ning ega neil tegelikult ju palju kaotada pole. Nagu Karl Marx ütles: kuna proletariaadil midagi peale ahelate kaotada pole, siis on ta vabam asju tegema.

Samas, mis puudutab meie madalapalgalisi töökohti, siis siin on käärid nii-öelda vabas sissetulekus näiteks Skandinaavia riikidega juba päris suured. Jah, see on halb asi. Mina kuulun nende inimeste hulka, kes arvavad, et  madalama otsa sissetulekut peaks üritama Eestis jõulisemalt kergitada. Võib-olla kõlab  natuke sotsialistlikult, aga ma ei häbene. Ma arvan, et see on probleem. Kui ma võrdlen Eesti sissetulekute jagunemist Šveitsiga, teadvustades, et viimane on stabiilsemaid  ja rikkamaid riike, siis Šveitsis meeldib mulle, et seal on ka lihtne amet – nagu ettekandja restoranis – püsiv amet. Samad inimesed on ametis, kes viis aastat tagasi. Saad korralikku palka, mis võimaldab sul ära elada. Nii lihtsalt ongi. Meil on see amet pigem hüppelaud ja ehk Londonis samuti.

Mida me teha saaks, et olukorda muuta, ja kes peaks tegema – kas riik või ettevõtjad? Ma arvan, et see on koostöö. Riik saaks midagi ära teha maksunduse poole pealt, et nendele inimestele jääks rohkem raha kätte. Ja ikkagi kaalutletult soosida ka seda, et miinimumpalga ots kerkiks ülespoole. Ma tean, et vastu tuleb hädakisa ettevõtjatelt, et meie äri ei kannata seda välja. Aga mul on tunne, et ei peagi kõigi puhul kannatama.

Kuidas Teile üldse Eesti maksusüsteem tundub, kas midagi võiks muuta? Muidugi võiks ajas paraneda. Ma kuulun näiteks sellesse leeri, kes arvab, et Jürgen Ligil on õigus, mis puudutab autode käibemaksu teemat (rahandusminister Ligi tahab piirata ettevõtete nimele ostetavate autode käibemaksutagastusi – toim). Aga nagu näha, poliitilised kalkulatsioonid ja mahhinatsioonid jälle võimutsesid.

Milles Ligil täpsemalt õigus on? Selles, et  sõiduauto on ikkagi ennekõike isikliku tarbimise ese ja minu arvates peaks kulu seda omada olema kõikidele võrdne. Piltlikult öeldes saad ettevõtjana osta sõiduki enne makse, aga eraisiku ja palgasaajana sul seda võimalust pole ja kõigepealt maksad sotsiaalmaksu, tulumaksu ja käibemaksu veel peale ning siis saad auto.

Veel on mul hästi selge seisukoht, et ettevõtted ei peaks saama annetada parteidele. Jällegi sama asi: kui eraisikuna oled enne annetamist tasunud terve rea makse, siis ettevõtjale tuleb see kulu nii või naa väiksem. Rääkimata muudest asjadest, miks üldse ettevõtja peaks annetama parteidele.

Mida veel meie maksusüsteemis võiks muuta? On asju, mis on natuke ajale jalgu jäänud, ning asju, mis on poliitilistel põhjustel valesti. Näiteks kuulun ma sellesse koolkonda, kes arvab, et maad peaks maksustama, kuna see on ühine ressurss, mis on kellelegi kuidagi kätte langenud ja millel ei ole midagi pistmist inimese töökusega. Aga teatud parteide valijatele see jutt meele järele pole.

Hea on see, et meie maksusüsteem on lihtne, võrreldes näiteks Ameerika Ühendriikidega, kus tavainimesel pole üldse võimalust end sellest läbi närida. Meil on nii, et ka minu haridusega inimene saab ikka ise hakkama ja aru Eestis, kui seadusi loeb. Mõnes muus riigis ilmselt ei saaks. See on meie tugev pluss.

Ma ei tea, kui palju Te olete siinset poliitikat jälginud, aga milline on Teie mulje meie valitsuse ja riigikogu viimase aja tegemistest, mis hinde neile annaksite? See on jälle keeruline küsimus. Oleneb, millest hindamisel lähtuda, kas näiteks võrdlusest kellegagi ja kui, siis kellega. Ühest küljest mulle tundub, et midagi väga katastroofilist ei ole. Eesti on suhteliselt usaldusväärne koht, midagi radikaalset siin ei sünni. Teisest küljest kritiseerida saab alati ja eks igal pool on asju, mis pole päris õiged ja mis on vahel isegi natuke inetud.

Annetaksite Te praegu mõnele erakonnale, oleks keegi seda väärt? Ma ei ole seda viimasel ajal teinud. Keegi peaks mulle mingisuguse mõtte maha müüma, et miks just neile või mida nad teevad. Kuidagi inspireerima mind natuke. Lihtsalt kellelegi anda või kõigile anda… Kui lihtsalt kõigile anda, siis see raha lõpeb meediafirmade kontol.

Millisele erakonnale Teie toetus praegu kuuluks, kui valima läheksite? Ma ei ole viimastel aastatel valinud. Viimati valisin umbes kümme aastat tagasi. Mul oli siis suhteliselt lihtne, oli võimalus valida Jüri Mõisa (Hansapanga asutaja koos Lõhmusega – toim). Siis ei olnud suurt küsimust – oli inimene, kellega olen nõus rindele minema. Ühest küljest ongi konkreetne inimene, kellele hääle annad, teisest küljest muidugi partei. Parteidega on keeruline. Ma arvan, et nagu paljudel inimestel, nii ka mul polegi ühtegi sellist, kelle kõiki vaateid ma toetan. Nii et eks see rohkem taanduks välistamisele.

Reformierakond on ettevõtjasõbralik ja vähemalt sa tead, et sealt ei tule midagi väga radikaalset ja šokeerivat. Samal ajal mulle tundub, et nad on natuke stagneerunud. Põhiline poliitika on mitte midagi muuta, mis pikas perspektiivis pole päris õige. IRL oli Mart Laari aegadel radikaalne, aga praegu nende teod küll minu heakskiitu kogu aeg kuidagi ei leia. Kui vaadata Keskerakonda, siis mõned asjad mulle täitsa meeldivad. Näiteks tasuta transpordi katsetus on ideena päris huvitav ja värske, kuigi teostus on küsitav. Samal ajal autoga sõites ja üha suurenevaid tänavaauke kirudes pole võimalik, et valin inimesi, kes ei suuda isegi teid elementaarses korras hoida.

Õnneks ma väga ei juurdle, keda valida, see pole nii suur küsimus minu jaoks.

 

 

Rain Lõhmus (46)

Kodumaisel kapitalil põhineva pangandusgrupi LHV Group asutaja, suurim omanik ja juhatuse liige.Suurema osa ajast elab Šveitsis, kuid osa aega ka Londonis. Äri ajab eelkõige Balti riikides.Karjääri alustas 1988. aastal konsultatsioonifirmas Mainor. 1989 kuulus Eesti Tööstuse Arengu Panga ehk Estexpanga asutajate hulka.Oli üks Hansapanga asutajatest 1991. aastal.1999. aastal lahkus Hansapangast ning asutas koos oma seniste kolleegide Andres Viisemanni ja Tõnis Haaveliga uue investeerimispanga, mis kandis algselt nime LHV Direct ning on praegu tuntud LHV Panga nime all. Viisemann on koos Lõhmusega siiani üks LHV Groupi aktsionäre ja võtmeisikuid, Haavel enam LHVga seotud pole.2013. aastal teenib LHV Group esimest korda kasumit, ütles Lõhmus äsja Äripäevale. Kahe-kolme aasta pärast loodetakse pangandusgrupp börsile viia.Tänavuses Äripäeva Rikaste TOPis oli Rain Lõhmus 73. kohal 33,2 miljonile eurole hinnatud varaga.2011. aastal valis Äripäev Lõhmuse aasta ärimeheks LHV panga arendamise eest.