Seaduses määratud kiirlaenu hind on möödapääsmatu

25. august 2014, 00:00

Valitsuse heaks kiidetud nn krediidikulukuse ülemmäära eelnõu eesmärk ei ole öelda, et kiirlaenude andmine on halb või et kiirlaenu võtavad vaid rumalad.

Justiitsministeerium on koostöös majandus-, rahandus- ja sotsiaalministeeriumiga proovinud kiirlaenu teemat hoida võimalikult neutraalsena ja vältida laenuandjate või -võtjate arvustamist või hukkamõistmist.

Kiirlaenude hinna ülempiiri seadmisega soovitakse kaitsta neid, kes võtavad laenu üksnes emotsionaalse otsuse alusel, kaalumata seejuures, kas nad suudavad seda laenu tagasi maksta või mitte.

Arvamusi on palju. Loomulikult võib küsida, kas krediidikulukusele ülempiiri seadmine on selle jaoks kõige õigem tee. Ning kui on, siis kas valitud dünaamiline krediidikulukuse määra ülempiir on kõige parem lahendus.

Arvamusi on palju, ilma ­õigete või valede vastusteta. Parima lahenduse valimiseks oleme analüüsinud varasemaid kogemusi, mille oleme saanud näiteks heade kommete vastase regulatsiooni täiendamisel – see ei töötanud.

Vigade vältimiseks oleme uurinud, milliseid õiguslikke lahendusi on kasutanud teised Euroopa riigid,  kus kiirlaenudega on kaasnenud teatud sotsiaalne probleem, ning milline on olnud nende lahenduste mõju.

Kõikjal tõdetakse, et universaalset ning ühtlasi lihtsat lahendust emotsioonidest ajendatuna kiirlaenu võtmisele ja sellele tuginevale laenuandmisele ei olegi. Kuid enamasti on siiski jõutud järeldusele, et kiirlaenu riiklikult määratletud hind on vajalik.

Mõnikord aitab, mõnikord hukutab. Kõiki laenuandjaid ei saa ega tohi ühte patta panna, kuid üksnes krediidikulukuse määra ülempiiri seadmisega saab sundida laenuandjat kaaluma, kas alati tasub anda laenu inimesele, kes seda väga vajab. Võib-olla toob see inimesele kaasa veelgi suuremaid probleeme, mille lahendamiseks tuleb teha oluliselt rohkem jõupingutusi kui laenu võtmata.

Tuleb tunnistada, et laen ­aitab mõnikord raskest olukorrast välja, aga mõnikord mässib see veelgi suuremasse probleemide ringi.

Senikaua, kui rannas päevitav inimene ostab rannas 2 ­eurot maksva veepudeli üksnes põhjusel, et ta ei taha kaotada sekunditki idüllilisest ranna­vaatest, on vee pudeli eest kalli hinna maksmine täiesti vastu­võetav.

Kindlasti aga ei tuleks rannas kuumarabanduse saanud inimesele üritada müüa pudelit hirmkallist vett, vaid hoopis kutsuda parameedikud, kes inimese taas jalule aitaksid.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. August 2014, 18:44
Otsi:

Ava täpsem otsing