Taldrikuid valib Soosaar hoolega. “Vaatan taldrikul olevat motiivi või lugu. Olen hoidnud end tagasi ja suurtes kogustes taldrikuid mitte ostnud. Valin alati üks või kaks kõige huvitavamat ja ostan need,” rääkis Soosaar ning tunnistas, et nii mõnigi kord on tal kogusse mõni taldrik hinna tõttu soetamata jäänud. Näiteks võib
Amsterdami antiigiärides leida paarisaja aasta vanuseid Delfti portselantaldrikuid, mille hinnad jäävad mitme tuhande euro kanti. “Kõige kallim taldrik, mis kogusse kuulub, maksis 500 Eesti krooni,” märkis Soosaar ja lisas, et tegemist on hiigelsuure vaagnaga, mille ta soetas ühe Tallinna vanaproua käest. Samuti mõtleb ta järjekordse taldriku leidmise järel enne selle ostmist, kas see sobiks kokku teiste eksemplaridega. “Kas tal oleks mugav seal koosluses olla,” märkis Soosaar.
Kirbuturu põnev leid. Üks põnevamaid leide tema kogus on 1989. aastal Prantsusmaalt La Rochelle’st ostetud Prantsuse revolutsiooni illustreeriv taldrik. Prantsusmaal tähistati 14. juulil 1989. aastal Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva (tuntud ka kui Bastille’ päev, mil vallutati 1789. aastal Bastille’ kindlusvangla – toim) ning ühelt kirbuturult leidis ta umbes 100aastase taldriku loosungiga “Liberté, égalité, fraternité” (vabadus, võrdsus, vendlus). Taldrikul oli pilt Prantsuse kuningas Louis XVIst tapalaval vahetult enne giljotiini langemist. “Uurides taldriku kulumisastet ja pragusid ning stiili, julgen ma väita, et see võib olla peaaegu saja-aastane,” ütles Soosaar.
Soosaar mõtiskles, et kogub taldrikuid kuidagi alateadlikult. Ta lausus, et unistas kunagi kahe reaga taldrikute kapist nagu tuttava Vana-Pärnu kodus. “Mõtlesin, et kui kunagi on oma kodu, siis kindlasti peab seal olema ka kapp taldrikute jaoks. Aeg on edasi läinud ja kollektsioon aina kasvab, aga kappi pole ikka veel.”
Reisimine täiendab taldrikukogu
Virumaa poistekoori direktor ja Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu kultuurispetsialisti Ello Odraksi seinataldrikute kollektsioon sai alguse rohkem kui 30 aastat tagasi. Peaaegu kõik taldrikud on Odraks ostnud reisidelt ning alati on taldrikutel kujutatud koht või sümbol tema jaoks olulise tähendusega.“Ma pole selline, kes iga ettejuhtuva taldriku ostab. Sellega peab ikka midagi seotud olema, miski, mis selles riigis või paigas kõige rohkem muljet avaldas. Näiteks mõni kirik või looduspilt,” selgitas ta.Alguses ostis Odraks ka paar riigi sümboolikaga taldrikut, kuid sai kiiresti aru, et need mõjuvad kuidagi rangelt ning jätavad teda kogujana külmaks. Praegu kuulub kogusse 81 taldrikut ning nende omanik teab igaühe kohta rääkida, kust see ostetud sai ja miks.
Erinevalt Mark Soosaarest, kelle hiiglaslik taldrikukogu kastides paberitesse pakituna seisab, on Odraksi kogu paigutatud koduseintele.“Ma panin nad seinale lihtsalt sellises järjekorras, nagu nad mulle tulid. Sisu ja riikide järgi ei hakka ma neid kunagi reastama,” rääkis ta.Uurides, mida hobi kultuurispetsialistile pakub, vastas ta, et kuigi ta taldrikuid vaadates vanu aegu taga nutma või kiitma ei hakka, paneb iga taldriku vaatamine teda justkui “suure maailma sisse, tuues lähemale kaugusi ja mõjudes rahustavalt”.Kõige erilisem on Odraksile taldrik Mona Lisaga. “Sellel on kohe selline teistsugune mõju, aura ja kiirgus,” püüdis ta taldriku võlu sõnastada ja lisas, et ostis taldriku Itaaliast ning peale Mona Lisa püüdis tema pilku taldriku õrn pitsäär. “See oli väga teistsugune, jäi kohe silma.” Mona Lisat hoiab Odraks eraldi vitriinkapis, sest taldrik ei sobitunud seinal ühegi teise kõrvale.
Kultuurispetsialist märkis, et talle meeldib kõik kirev ja seetõttu meeldivad talle ka erinäolised taldrikud. Külla tulevad tuttavad vaatavad neid alati ja paluvad Odraksil igaühest rääkida, isegi kui ollakse ka varem neist juba kuulnud. “Üks ütles minu kohta ükskord isegi taldriku-naine. Minu õige nimi ei tulnud talle meelde,” märkis Odraks humoorikalt.