Kuidas õppida väikese jutu veeretamist?

EASi kommunikatsioonijuhi Karina Loi sõnul on otsevestlus parim viis uute inimestega kontakti saamiseks.  Foto: Raul Mee, Äripäev

Väike vestlus tühjast-tähjast on oluline inimeste ülessoojendamiseks, enne kui jõutakse suuremate ja tõsisemate küsimusteni.

19. mail toimub small-talk’i praktikum “4 sammu, kuidas loovalt suhelda”.

Ees on pidulik vastuvõtt ettevõtte klienditele, kuid juba enne sündmust tahaks peitu pugeda ja olla nähtamatu seni, kuni üritus läbi saab. Kui vaid õnnestuks kuidagi vältida võõraste inimestega small talk'i ajamist….Inimesi, kes umbes nii mõtlevad, on palju. Eriti eestlaste seas – oleme tuntud oma kinnise oleku poolest. Suhtlemistreener Kristel Jalaka sõnul pole asi aga sugugi nii lootusetu – väikeste nippidega on võimalik isegi täielik introvert õpetada small talk'i ehk viisakusvestlust pidama. Jalak teab, millest räägib, sest on viimase paari aasta jooksul korraldanud selleteemalisi koolitusi ja õpetanud paljudele, kuidas nn ilmajuttu veeretada.

 

Loe kehakeelt. Enne kontakti võtmist loe teise inimese kehasignaale. Selle järgi saab aru, kas teine on üldse suhtlemiseks avatud – ninapidi  raamatus olijat pole mõtet häirima minna. Kui inimene igavlevalt rongiaknast välja vaatab, tasub proovita jutulõnga veeretada. 

Liitu grupiga. Ka vestlusgrupi juurde astudes tasub lugeda märke, kas vestlejad on uue tulija suhtes avatud. Kui inimesed seisavad tihedalt ringis ja tegu on suletud ringiga, ei ole mõtet sellesse trügima hakata. Kui inimesed seisavad u-kujuliselt, võib ligi astuda.

Kuula vestluskaaslast. Rääkimisest olulisem on kuulamine – küsides küsimuse, kuula, mida vastatakse. Alati võib rääkida ilmast, lemmikloomadest ja päevakajalistest sündmustest, muidugi mitte väga emotsionaalselt. Tuleb leida teema, millega teine inimene saaks nõustuda, see loob sooja tunde ja siis tekivad ka järgmised ühised teemad. Kõige raskem on avateema ja esimeste jututeemade leidmine, aga kui kontakt on soe, veereb jutt ise edasi.

Tutvusta end. Pöördudes teise inimese poole mingis olmeküsimuses,  ei pea ennast kohe tutvustama. Samas kui plaan on vestlust sügavamale viia, võiks siiski alustada enesetutvustusest. Enesetutvustus peaks koosnema nimest ja ametist ning võiks sisaldada ka põhjendust, miks tegevusala võiks olla huvitav neile, kellega rääkima minnakse. Peale sellist enesetutvustust võib eeldada, et ka teine samaga vastaks. Tihti õnnestub siis juba tõsisemate teemadega edasi minna.

Hoidu ülekuulamisest ja ristküsitlemisest. Tunne vestlemisel teise inimese vastu huvi, kuid ära pane teda piinlikku olukorda ja räägi kindlasti ka endast.  

Lõpeta kontakt. Tihti juhtub nii, et satud toreda inimese juurde, kellega jutt hakkab hargnema ning jäädki ürituse lõpuni temaga vestlema. Ühe inimesega võiks rääkida 5–10 minutit, mitte enam.

Olukordi, kus väike viisakusvestlus paha ei teeks, on palju nii töö- kui ka igapäevaelus: vastuvõtud, banketid, messid, näitused, konverentsid, lõuna- ja õhtusöögid, aga ka pikemad bussi- ja rongisõidud. “Iga vestlus ei pea kuhugi välja viima, aga kui sa seda väldid, siis sa kindlasti kuhugi ei jõua. Sest võib-­olla istub bussis sinu kõrval inimene, kes oleks sulle väga vajalik,” ütleb Jalak. “Oskus pidada viisakusvestlust on universaalne ja kuigi small talk ei ole mingi suur asi, siis ilma selle väikese sissejuhatava vestluseta ei järgne ka midagi suuremat.”

Väike vestlus tühjast-tähjast on oluline inimeste ülessoojendamiseks. Mitte ükski tõsisem jutt, isegi kahe tuimavõitu eestlase vahel, ei alga kohe n-ö asjast, vaid me räägime sinna ette natuke kergemat juttu. Tihti peame viisakusvestlust nii, et ise seda tähelegi ei pane. Samas sundida end võõra inimese juurde astuma ja temaga juttu alustama, näib sageli ületamatult keeruline.

Suhtlemistreener Kadri Kõiv selgitas olukorda väikese lapse näitel – keegi meist ei imesta, kui väike laps võõraste inimeste seltskonnas alguses häbeneb ja ennast ema selja taha peidab. Aga kui täiskasvanu satub võõrasse seltskonda, siis üritab ta iga hinna eest häbenemist varjata.Äkki ta ei taha minuga rääkida?!

Võõrastega kardetakse kontakti astuda, sest äkki teine ei tahagi rääkida. “Seda, kuidas saada üle ebamugavustundest, kui pead võõrastega suhtlema, on võimalik õppida. See on puhtalt harjutamise küsimus,” märkis Kõiv.

 

Võõrastega vestlusse astumine on tavaline Karina Loi, EASi kommunikatsioonijuht

Uute kontaktide loomine on minu töös väga vajalik ning small talk käib asja juurde. Paljudel EASiga seotud üritustel on täiesti tavaline, et vestlusse tuleb astuda täiesti võõra inimesega. Oma ettevõtte korraldatud üritustel on see lausa hädavajalik, sest võõrustaja peab hoolitsema ka selle eest, et külalistel oleks mugav ja meeldiv olemine.

Otsevestlus on parim viis uute inimestega kontakti saamiseks. Kui mõnega võib küll olla keeruline kontakti astuda, siis mõni teine on jälle nii avatud, et tema jaoks ei valmista võõraga suhtlemine mingeid raskusi. 

Jalak rääkis, et on oma koolitustel kuulnud palju kurtmist, et ei osata võõraga millestki rääkida. “Meie hüpotees on, et asi ei jää mitte teema taha, vaid probleem on kontaktijulguses – ei juleta võõra juurde minna,” märkis ta. “Kardetakse, et äkki on teine inimene tõrjuv või jääb rumal mulje. See on eestlastele eriti omane hirm. Seega valitakse parem tee, kus üritustel suheldakse ainult tuttavate inimestega. Igaks juhuks.”

 Muidugi võib juhtuda, et kontaktipüüet tõrjutakse. Jalak meenutas kogemust Saksamaalt. “Läksin ühel üritusel vestlema saksa meesterahvaga. Tema aga ei pööranud mulle mitte mingisugust tähelepanu. Hiljem sain teada, kui oluline on sakslastele hierarhia – nad vaatavad läbi inimesest, kes on neist ametialaselt mitu astet allpool,” märkis ta.

Soomlased tunduvad olevat väga meie moodi, kuid Jalaka sõnul on suhtlus meie ja soomlaste puhul tegelikult üsna erinev.  “Oluline on sõbralikkus ja kohanemine nende tempoga. Suurem osa soomlasi ei ole väga kiired, ehk et meie oleme neist palju kiiremad. Nendel ei ole tajutavat hierarhiat ja ülevalt alla vaatamist. Kui sa kellegagi jutule saad, siis on see tõenäoliselt soomlane.”

Hetkel kuum