Tuhanded elatavad end käsitööga

Veronika Osawe, kes jagab käsitöölistele turundusalast nõu, märkis, et loomeettevõtlus on tänuväärne valdkond. "See annab maapiirkondade inimestele võimaluse luua endale sissetulet ning sobiv elustiil,“ märkis ta. Lisades, et õnneks on meil veel piisavalt ka postkontoreid, kust saab kauba teele panna, kirjutab 15. jaanuari Äripäev mikroettevõtluse rubriigis.

Seda kinnitab OÜ Saare Vilt perenaise Mareli Rannapi kogemus. Pärast koondamist Saaremaale kolinud naine osales koolitusel „Käsitööga tööle“ ja sai töötukassast starditoetust, mis võimaldas osta viltimismasina ja asutada firma.

Paljud naised jõuavad käsitöö juurde siis, kui jäävad lastega koduseks. Varem turundusalal tegutsenud Jaanika Aasrand hakkas siis katsetama kangast lillede valmistamist, mis viis selleni, et nüüd tegutseb ta käsitöösalongis Teeme Teistmoodi, pidades meisterdamistarvikute poodi ning korraldades õpitubasid. "Mul on nüüd rohkem meelelahutaja roll, mille kõrvalt oma toodete müügiks valmistamiseks ei jää enam mahti," selgitas ta.

Samamoodi on läinud ka Liina Langil, kes on käsitööhuviliste hulgas tuntud Reesi käsitööblogi autorina. Langi on pitsikuduja, mustrite kirjutaja ja Haapsalu salli kursuste vedaja. Juba viis aastat on see tema peamine sissetulekuallikas. "Üheksa aastat tagasi ootasin last ja olin tubane, samas internet tõi maailma koju kätte,“ kirjeldas ta murdepunkti, mil otsustas hakata käsitööga raha teenima.

Hobiga ei arenda end piisavalt

Osawe sõnul elatavad käsitööga end ära tuhanded eestlased. Selle eeldused on pühendumine, planeerimine, sihikindlus ja järjepidevus. "Millegagi vaid hobi korras tegeledes võib olla puudu motivatsioonist tõsiselt pingutada ja enesearendusse investeerida,“ märkis ta. Need, kes oma tegevust ettevõtlusena võtavad, on järjekindlamad, pidades raskusi väljakutseks.

Aasrand näeb tihti õpitubades osalevaid inimesi, kes teevad väga ilusaid asju, kuid ei oska oma töö eest küsida väärilist tasu. "Ettevõtluse eesmärk on ikkagi kasumit teenida,“ märkis ta. Soovitades paika panna oma eesmärgid käsitöölisena, sest strateegia puudumisel tuleb kiiresti ette ajaline piir - käsitöölisel on vaid kaks kätt ja kakskümmend neli tundi ööpäevas.

Langi sõnul tegi ta kohe alguses endale selgeks, mis olukord turul valitseb. "Tehes erinevaid asju ja püüdes neid müüa kõigile, ei saa olla edukas," märkis ta. "Kindlasti ei ole mõtet konkureerida ka Hiina kaubandusega,“ lisas ta.

Langi sõnul ainult Eesti turule müües ta edukas olla ei saaks, mistõttu ta on orienteeritud ka välisturgudele. "Kuna internet on kõikvõimas, siis ei ole selles midagi ületamatut,“ märkis Langi, kelle müügist üle poole liigub Eestist välja. 

Toote presenteerimine on ülioluline

Aasranna sõnul võib ühe ja sama asja eest küsida nii 20 kui ka 200 eurot. "Tumedas elutoas kortsus diivanikatte taustal tehtud salli eest ei ole inimesed nõus sadu eurosid maksma, kuid professionaalsete fotode ja läbimõeldud turunduse abil ei ole ükski hind liiga kõrge," märkis ta.

"Visuaalid müüvad,“ märkis ka Osawe. Ta lisas, et selles on Eesti käsitöölised varasemaga võrreldes edasi arenenud ja toodete turundust tehakse haaravalt. "Tootefotod ja toodete esitlus on teinud tohutu arenguhüppe,“ kiitis Osawe. Käsitöö puhul on tema sõnul turundusideede leidmine ja läbiviimine sama loominguline protsess, kui reaalse toote valmistamine. Plussina tõi Osawe esile ka seda, et enam ei püüta kõigile kõike pakkuda, vaid valitakse üks tooteseeria, mille juurde jäädakse. Nii kinnistub tarbijates teadmine, kellelt mida osta saab.

Esimese asjana soovitas ta paika panna sihtgrupp ja ideaalklient. "Veebilehe loomisel ja turundusstrateegia väljatöötamisel on lihtne lähtuda teadmisest, kellele sa oma tooteid müüd,“ selgitas ta.

Edukad fimad mitte ei lähtu inimeste soovidest, vaid tekitavad neid soove. Tootefotodega ja kutsuvate reklaamtekstidega luuakse tunne, et just antud toode on puudu inimese helgest elust. "Peegelda turunduses seda kasu, mida ostja su tootest saab,“ õpetas Osawe. "Valgel taustal tootefotole lisaks tuleb toodet näidata inimese seljas, interjööris või ka jaburates olukordades." Meeleolukad fotod aitavad müüa ka lisatooteid – inimene ostabki mantlile lisaks mütsi ja salli ning mängutelgiga koos ka kaisukaru.

Müügikohaks laadaplatsi asemel internet

Rannap käib laatadest ainult Eesti Käsitööliidu korraldatavatelt Raekoja platsi laatadel ja mardilaadal. Käsitööpoodide valikus on tema toodetest väikesmad ja odavamad asjad, kuna poodide juurdehindlus on suur. "Kui minu poolt on koti hind 35 eurot, siis poes maksaks see 70 eurot. Sellise hinnaga ju ei osteta!“ sõnas ta.

Langi sõnul sõltub tema edu maainimesena suuresti internetist. Käsitööblogi juurde lõi ta e-poe, kasutusel on ka sotsiaalmeedia. Langi rõhutas, et käsitööliste hulgas tasub näha konkurentide asemel partnereid. "Omavaheline võrgustumine on ainult hea,“ ütles ta.

Partnerite tähtsust rõhutas ka Rannap, kes teeb näiteb allhanke korras vildikangaid firmale Ööloom Likes You, mis õmbleb nendest näomaske.

Siiani hästi töötav suust suhu reklaam on samuti kolinud internetti, kus peamine suhtluskoht on Facebook. "Minu kogemuse põhjal liigub seal info kõige paremini,“ selgitas Aasrand. "Facebookis on olemas kogemuse jagamise ja ostu-müügi gruppe, kuhu satuvad ka need, kes ise käsitööd ei tee. Mida rohkem on su lehel jälgijaid, seda suurem on tõenäosus, et su toode kellelegi silma jääb." Aasrand lisas, et äritegevusest võib rääkida juhul, kui lehel on 5000 või rohkem fänni.

Samas märkis Osawe, et Facebook ei ole müügikoht, vaid selleks peab kindlasti olemas olema korralik veebileht. Veebipoodide platvormidest tõi ta esile Shoprolleri ja Shopify, platvormi valik sõltub tema sõnul tootest ja sihtgrupist. Kes soovib müüa välismaale, neile on müügikoht number üks Etsy.

"Olemasoleva veebilehe külge tuleb haakida sotsiaalmeediaturundus ja sealgi ei tohi Facebooki juurde pidama jääda,“ soovitas Osawe. Üha rohkem kasutatakse turunduses ka Instagrami ja Pinteresti abi, mis hoiavad tooted eduka turunduse korral iga päev inimeste silma all. 

Vajadusel palka lisakätepaar

Aeg on raha ja läbimõeldud turundustöö korral mõistetakse kiirelt, mida tuleks teha ise ja mis on arukam jätta kellegi teise hooleks. Veronika Osawe soovitab vajadusel palgata ka lisakäsi. "Uute toodete välja mõtlemine, tegemine, turundus, kodulehe haldamine, müük, logistika, poodide varustamine ja raamatupidamine,“ loetles Rannap ettevõtja ülesandeid.

Sageli tulevad appi sõbrad ja tuttavad – keegi teab midagi reklaamist, teine raamatupidamisest, kolmas teeb fotod. Langi on aga otsustanud võimalikult palju ise ära teha. "Administratiivse poole ja suhtluse peale kulub väga palju aega ja energiat,“ märkis ta. „Aga see oli minu teadlik valik," lisas ta.

Aasrand lisas, et selge on see, et ettevõtja töötabki kakskümmend neli tundi ööpäevas ja raske on leida vaba aega puhkamiseks. "Inimene ei saa ju ennast lihtsalt ühelt režiimilt teisele ümber lülitada. Võib-olla keegi oskab seda, aga mina küll ei oska!“ naeris Aasrand ja lisas, et vahel tuleb lihtsalt endale aega võtta.

Käsitöö on elustiil

Käsitööettevõtjad on ühel nõul, et käsitöö ei ole pelgalt rahateenimise vahend, vaid elustiil. Oma osa on ka saatusel – käsitööga on tihedalt seotud õpitoad, töövahendite müük ja palju muudki ning motiveeritud ja teotahtelised inimesed leiavad valikute hulgast oma niši.

Osawe usub, et edu saavutab ainult see, kes oma tööd naudib. "Vastumeelselt punnitades kaua vastu ei pea,“ märkis ta. Aasranna sõnul on oluline mitte seisma jääda. "Loo ise trende ja siis liigu edasi,“ soovitas ta.

Mehhaanilised oskused on tema sõnul jõukohased kõigile ning konkurents on tihe. "Edukaks aga saavad need, kes eristuvad massist, tehes väga hea kvaliteediga asju, mida on raske jäljendada ja millel on hing sees," märkis ta.

Kuidas määrata õiglast hinda?

Hinna määramine on keerukas tegevus, millega algajad jäävad tihti hätta. Reesi käsitööblogi autorina tuntud Liina Langi sõnul on hind ostja poolt vaadates sageli liialt kõrge, et ta saaks seda endale lubada. Samas tegija poolt vaadates on see jälle liialt madal, et ellu jääda.

Teeme Teistmoodi meisterdamistarvikute poodi pidav ning õpitubasid korraldav Jaanika Aasrand soovitas käsitöölistel arvestada endale tunnitasuks kahe- või kolmekordne miinimumtunnitasu, lähtudes töö mahust ja iseloomust. "Mingil põlvkonnal on lihtsalt jäänud ettevõtlusharidus vahelt ära,“ nentis Aasrand. "Inimesed ei tea, kuidas kujuneb toote hind ja küsivad, et miks on kõik nii kallis. Aga ma ei saa ju koolitust teha viie euro eest, kui ma ostan materjalid, sõidan kohale, kulutan aega ja see kõik maksab,“ kirjeldas ta.

Tema sõnul tuuakse huvitaval kombel madala hinna argumendina välja seda, et teisi madalapalgalisi töökohti on ühiskonnas veelgi. Seda ei pea Aasrand aga õigeks, sest ta leiab, et töö eest peaks küsima väärilist tasu.

"Hinnaga mängimine on pidev protsess,“ märkis OÜ Saare Vilt perenaine Mareli Rannap. Eesmärk on küll teenida kasumit, aga käsitöö annab ka kauplemiseks võimaluse. Läbiv kvaliteet lubab käsitöölisel endale nime teha ja kliente harida, et 120 eurot maksvad käpikud ei ole mitte ülehinnatud, vaid on kootud peenikeste varrastega kvaliteetsest ja kallist lõngast ning peavad kaua vastu.

Autor: Liis Konovalov, kaasautor