Pronksiöö ninamehed haihtusid Venemaale

„Kõik võinuks minna teisti, kuid valitsusel oli oluline näidata, kes on majas peremees,“ rääkis keskerakondlasest riigikogu saadik Vladimir Velman hiljuti Läti riikliku telekanali LTV7 venekeelses saates „Eraasi“, mis käsitles pronksiöö sündmusi.

Alguses oli seadus

„Mälestusmärk heroiseerib Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis ega sobi sõltumatusse Eesti Vabariiki,“ pöördus Isamaaliit 2006. aasta kevadel Tallinna linnavalitsuse poole ettepanekuga memoriaal linna südamest ära toimetada.

Juba siis, aasta enne pronksiööd, toimusid maikuus mälestusmärgi juures esimesed kokkupõrked kaitsjate ja monumendi äraviimise pooldajate vahel. Vabatahtlikud korraldasid pronkssõduri juures öövalveid. „Algul oli see liikumine väga huvitav, need oli korralikud poisid ja tüdrukud,“ meenutas Velman Läti telekanalile.

„Tõnismäel seisev pronkssõdur on okupatsiooni sümbol ja see tulnuks sealt ammu minema viia,“ teatas kümme aastat tagasi raadiointervjuus peaminister Andrus Ansip. Vastuseis Tõnismäel pingestus.

Samal ajal valmistusid poliitikud valimisteks. Paralleelselt oli valmimas sõjahaudade kaitse seadus, mis andis pronkssõduri teisaldamisele juriidilise aluse.

Aasta hiljem on teema tagasi

Märtsis 2007 toimusid riigikogu valimised. Peaministrina jätkas Ansip, uus kaitseminister Jaak Aaviksoo aga esines ametliku ettepanekuga: mälestusmärk maha võtta, platsile maetud säilmed ümber matta. Endine minister Aaviksoo tunnistas LTV7-le, et toonane otsus oli poliitiline.

„See oli põhimõtteline vastuseis. Olid miitingud, piketid ja üha enam ja enam oli sellest paigast saamas mitte langenute mälestusmärk, vaid sümboolne koht, kus välja öelda arvamusi, mis olid täielikult vastu valitsuse poliitikale ja kogu teise maailmasõja mõtestamisele,“ rääkis Aaviksoo, kes kuulus aastal 2007 IRLi ridadesse.

Siis aga sai valitsus „signaali“, nagu korraldataks 9. mail mälestusmärgi juures valitsusvastane demonstratsioon, rääkis Aaviksoo intervjuus Läti telekanalile. Esialgu loodeti toimida nii, nagu arvati kõige parem olevat: „Ei olnud ideed mälestusmärk ära viia enne 9. maid. Pigem vastupidi. Valitsus kavatses selle mälestusmärgi millalgi suve keskel ümber kolida.“

Kuid 26. aprilli hommikul kell 4.30 tekkis pronkssõdurit ümbritseva platsi ümber lint ning platsi asusid valvama politseinikud. „Mulle helistati umbes kell viis hommikul ja öeldi, et algas,“ rääkis LTV7-le Oleg Besedin, kes töötas 2007. aastal operaatorina ja kes võttis toimuvat oma kaameraga üles.

Juba päeval hakkasid pronkssõduri juurde kogunema inimesed, õhtuks oli seal koos kuni 2000 inimest, jutustas Besedin. „Midagi lendas, midagi visati – tegelikult oli päris hirmus. Siis hakkas kogu mass mööda tänavat edasi kulgema, nagu liiklusummikusse surutud. Politsei oli sealsamas. Nad tulid lähemale, inimesed pöörasid prügikaste kummuli, viskasid neid politsei suunas,“ meenutas Besedin vestluses Läti telekanali reporteriga.

Veekahur ja lask õhku

Inimmassi mälestusmärgist eemale surunud politsei peatus, nende ülesanne oli täidetud, jätkas jutustust Läti reporter: „Kuid marus inimesed läksid tänavatpidi edasi. Esimesena sai kannatada peaminister Ansipi partei, Reformierakonna kontor Tõnismäel. See on seal tänini. Ansip ise aga on juba Brüsselis.“

Seejärel hakkas mass Besedini sõnul „poode mööda käima“. Esimesel õhtul oli üks, ja õnneks ainus inimohver, Dmitri Ganin. Vene passiga Mustvee poiss, kes oli tulnud Tallinnasse õppima. Sai noahaavad, millesse suri. Süüdlane jäigi leidmata.

Seejärel, 26. aprilli varahommikul, võeti mälestusmärk maha ja viidi ära. Järgmisel õhtul oli tänavatel jälle vihane rahvamass, rüüstamine, kokkupõrked, lisaks oli kuulda rahutustest ka Jõhvis, Narvas, Kohtla-Järvel, Kiviõlis.

Eesti politseid süüdistas üks pool selles, et niisugune mäss pealinna tänavatel üldse võimalikuks sai, teine pool aga julmuse pärast. Riiast jõudis Tallinna veekahur, abi Läti kolleegidelt. Tallinna tänavatel patrullis kaks kolmandikku kogu Eesti politseijõududest. Rahutuste ajal Narvas avas politsei ka tule, tehes lasu õhku.

Kogu Eestis peeti rahutuste käigus kinni üle tuhande inimese.

Toonane siseminister Jüri Pihl tunnistab nüüd, et selliseks asjaks ei oldud valmis: „Eesti oli juba 16 aastat okupatsioonist vaba ja kunagi polnud sellist asja olnud. See tuli kõigile ootamatuna.“

Kõik võinuks minna teisiti

Pronksiöö järel algas pronksiprotsess. Rahutuste korraldamise eest oli kohtu all neli meest, Öise Vahtkonna aktivistid Dmitri Linter, Maksim Reva, Mark Sirõk ja Dmitri Klenski. „Pronksiööl pole midagi pistmist Öise Vahtkonnaga. Kui oleks olnud, oleks meid süüdi mõistetud,“ tõrjus LTV7 saates ajakirjanik ja poliitik Dmitri Klenski, kes kuulus 2007. aastal Öise Vahtkonna ridadesse.

Sirõk, Linter ja Reva olid vahi all 7 kuud. Praegu elavad kõik kolm Venemaal. Eestis on vaid Klenski. 2009. aastal mõistis kohus kõik neli täielikult õigeks.

„Kahju, et nii läks, kahju on riigist ja inimestest. Lõhe… Seda oleks võinud teha väärikamalt, rahulikult, ja vähemalt üks inimelu oleks päästetud,“ võttis kokku Oleg Bessedin, kes praegu toodab Eestis Kremli-meelseid propagandasaateid ning on kapo radaril.

„Valitsus võttis kasutusele radikaalsed vahendid. Talle oli oluline näidata, kes on riigis võimul,“ ütles Velman Läti telesaates.