NATO sõdurite lemmikmõis

„Suur osa meie käibest tuleb NATO-lt. Meil on olnud viimasel ajal väga palju armeekliente,“ ütles Padise mõisahärra, baltisaksa päritolu ameeriklane Karl von Ramm. Padise mõisast kümneminutise sõidu kaugusel on Ämari lennubaas. Mõisas tegutsevad hotell ja restoran. Tihtipeale korraldavad sõjaväelased Padisel näiteks õhtusööke.

„Oleme majutanud siin viimasel aastal mitut sõjaväelaste gruppi, aga neil hakkab siin pikapeale igav ja siis nad tahavad pigem Tallinna. Teisalt on pikaajalisi NATO töötajaid, kes ei viitsi iga päev Tallinnast Ämarile sõita ja peatuvad just meie juures. See aitab meid väga,“ rääkis von Ramm.

NATO sõdurid olid väga rõõmsad, kui avastasid, et üks ameeriklane peab otse nende baasi lähedal hotelli. „Suvel olid siin pikalt britid. Nad otsisid tikutulega kohta, kus tööpäeva lõpus üks pint õlut juua. See oli nii tore! Iga kord, kui britid suu lahti teevad, on nad kohe nagu maailma kõige intelligentsemad inimesed,“ rõõmustas ta.

Von Rammid on investeerinud Padise mõisa 2,5 miljonit eurot, sellest umbes 30 000 eurot said nad ELi toetusena. Kokku kulub koos viimaste töödega taastamiseks umbes 3 miljonit eurot, millega alguses arvestatigi.

„Võtsime selle ette, sest meie pere on sellest mõisast pärit. Me ei tee seda, et palju raha teenida. Oleks naiivne Eesti maakohas butiikhotelliga suurt kasumit loota. Investor saaks siit oma raha tagasi heal juhul 200 aasta pärast. Sellepärast meil neid polegi,“ sõnas ta.

Karl von Ramm tuli kuus aastat tagasi esiisade maale põlist perekonnamõisa pidama, tagataskus diplomid Ameerika ülikoolidest ärijuhtimises ja hotellimajanduses. Ta on von Rammide pere 11. põlvkonnast. Padise on neile kuulunud mõisatest vanim, mis pole kunagi isegi abielu teel omanikku vahetanud.

„Mu vanavanemad põgenesid 1939. aastal Saksamaale, edasi USAsse. Nad ei rääkinud Eestist kunagi, sest nad kaotasid siin kõik. See oli neile väga valus. Mu isa kasvas üles, teadmata, et meie perel võiks Baltimaades mõisaid olla. Aga tegelikult pole meie seos viimaste siinsete mõisnikega üldsegi kauge. Mu isa Saksamaal elav nõbu Klaus on selle mõisa viimase omaniku lapselaps. Temal on lapsepõlvemälestusi siin veedetud ajast. Klaus oskab ka eesti keelt,“ selgitas ta.

Kui Eesti sai vabaks, tulid nad jälle. Nii hakkas see igal aastal olema. „Mina tulin nendega 1990ndatel esimest korda kaasa. Mängisime vennaga linnuse ümbruses, mõisahoone oli kohutavas seisus.“

Vald oli nõus mõisa 1997. aastal 300 000 krooniga von Rammidele müüma tingimusel, et nad hakkavad seda taastama. Esiti mõtlesid nad mõisasse vaid muuseumi rajada.

„Mina kasvasin aga suuremaks, hakkasin ärist huvituma. Õppisin hotellindust, idee muuseumist tundus mannetu. Keegi ei tuleks siia vaid muuseumi pärast. Oli vaja suuremat tuluallikat. Kuna siin on palju tube, tundus hotell mõistlik. See pole just maailma originaalseim idee, aga see oli ainus realistlik idee, mis arenes edasi muuseumi kohvikust,“ meenutas von Ramm.

Nad pole kordagi mõelnud asja katki jätta. „See pole äriprojekt, vaid ikkagi elustiil, perekonna vara. Sellepärast me ka pingutame nii väga.“

Kuna noorel Karlil oli siis juba endal USAs suurtes hotellides töötamise kogemus, ütles ta perele, et tuleb parem ise Padisele vägesid juhatama.

„Sain Ameerikas samal ajal kõrgepalgalisi tööpakkumisi, mille mu koolikaaslased vastu võtsid. Kohtusin ühe investoriga, kes oli mulle mentoriks ja tema ütles, et kui mina perekonnamõisa käsile ei võta, kahetsen seda kogu ülejäänud elu. Keegi teine seda minu eest ei tee.“

Tal polnud toona ega praegugi plaani kogu ülejäänud elu Eestis veeta, aga oli eesmärk panna mõis korralikult tööle. Karl ütleb, et talle meeldib Eestis ja kuni tal siin tegemisi jätkub, ei plaani ta kusagile minna. „Ainult talv on raske. Selle aja tahaksin küll mujal veeta. See on nii väsitav.“

Mõisas on 20 hotellituba, mis teenivad von Rammidele piisavalt raha, et nad saaksid renoveerimisega jätkata ja äri käimas hoida. „Oleme teeninud siin kasumit alates teisest-kolmandast tegutsemisaastast, see on ühe mõisa kohta uskumatu. Meil on vedanud asukoha ja mõisa suurusega – see on otse tee ääres ja piisavalt väike.“

Von Rammile meeldib olla iseenda boss. „Sellega ei teeni küll palju raha, aga saan elada väga mõnusat elu.“ Ta töötab ise ka hotelli vastuvõtus – milleks istuda üksi tagaruumis, kui saab letis klientidega suhelda.

Tas soovitab mõisate müügikuulutuste piidlejatele, et eemale tuleks hoida liiga suurtest mõisatest, mis on kaugel suurtest teedest ja Tallinnast enam kui kahetunnise sõidu kaugusel.

 „Seal lihtsalt pole kedagi, kes su mõisa tuleks. Ma olen kohanud mõisnikke, kes on läinud pankrotti ja hiljem hiiglasliku mõisa ostu kahetsenud. Nii lihtne on lasta end võluda ideest omada mõisa, aga tuleb olla realistlik. Kogu seda ruumi tuleb kütta. Kui seda kütta, peab seal ka keegi sees olema, kes selle eest maksab,“ lausus ta.

Von Ramm lisas, et vanade asjade restaureerimisel tuleb alati kulukaid üllatusi. Neid lihtsalt ei saa vältida. Näiteks vahetas ta Padisel aknad ära, aga pidi neid uuesti vahetama, sest esialgne valik ei vastanud muinsuskaitse nõuetele ja läks maksma 20 000 eurot.

Ta ütleb, et enne enda sidumist mõisaga tuleks kindlasti läbi mõelda, milline potentsiaal on konkreetsel mõisal. „Hotelle ja restorane on meil neis nii palju, inimesi ei jagu olemasolevatessegi. Mulle väga meeldib, et Eestis kasutatakse neid sageli kooli või vanadekoduna, see on tõeliselt kena.“