Restoranitest: Kadrioru kaunis klassika

Mon Repos on korraga Tallinna noorim ja vanim restoran. Noorim sellepärast, et uksed avati alles oktoobris. Vanim aga selle pärast, et avamise asemel võiks öelda ka taasavamine - ka aastatel 1921-1922 tegutses samas majas restoran Mon Repos. 1870. aastal suvemajaks ehitatud villa on olnud kodu mitmele kohvikule-restoranile, kogunud kuulsust kabaree ja kasiinona. Vahepeal tundus, et kauni maja elu on läbi, oli teine õige räämas. Nüüd aga on ta oma kunagise hiilguse tagasi saanud.

Mon Repose taaselustaja on Sparkling Group, kellele kuuluvad restoranid Tschaikovsky, Bocca, Chedi, La Bottega, Ö ja Kaks Kokka. Köögi eest kannab hoolt restoranis Tchaikovsky ja Bocuse d´Ori kokavõistlustel kuulsust kogunud Vladislav Djatšuk, nii et eeldused kiirelt linna parimate hulka tõusta on olemas.

"Kadrioru kuldajastust kantud köök," lubab menüü. Inspiratsiooni kuldajastu taaselustamiseks on peakokk leidnud vanadest kokaraamatutest, aga ka luulest: vanim allikas on 15. sajandi kokaraamat, kust pärineb linnumaksa paté retsept, magustoit nimega "Ananass šampanjas" on inspireeritud Igor Severjanini luuletusest. Klassika ei vanane: 1901. aastast pärit retsepti järgi valmistatud siidrileemes tuurafilee pakkus eriliselt hõrke maitsekombinatsioone, Severjaninist inspireeritud "Ananass šampanjas" inspireeris mind aga omakorda taasavastama Severjaninit.

Mon Repose road on mõnevõrra lihtsamad kui Djatšuki senine looming restoranis Tchaikovsky, kuid sugugi mitte vähem maitsvad või vähem ilusad. Endiselt valitsevad puhtad maitsed, viimistletud välimus, fantaasiarikkus, tehniline meisterlikkus. Alumisel korrusel saab tellida menüü järgi, ülakorrusel pakutakse 4- ja 6-käigulist degustatsioonimenüüd. Kuigi koduleht lubab alumise korruse põhisaalis "mõnusat äraolemist keset kiiret argipäeva", ei tasu seda väga täht-tähelt võtta - ei menüüs ega miljöös pole midagi argipäevast, tegemist on tippklassi roogade ja vägagi erilise atmosfääriga.

Mitte just tõrvatilgaks meepotis, kuid häirivaks asjaoluks siiski osutus aga teenindus, meie restoranide igipõline kitsaskoht. Tütarlapsed on püüdlikud ja ilmselgelt on neid ka koolitatud, aga kõik ei püsi veel meeles. Näiteks see, et laudkonnalt ei või tellimust küsima minna siis, kui kahest külastajast ühte parajasti lauas ei ole. Või see, kumb sööjatest tellis supi ja kumb salati. Ja kas joogisoovi on juba küsitud või tuleb seda veel teha.

Mõnevõrra probleemseks osutus ka restoranist lahkumine. Ei, mitte ainult sellepärast, et hubasest meeleolust oleks raske lahti rebida, vaid hoopiski seetõttu, et ei leidnud garderoobist oma mantlit üles ja kedagi polnud ka abiks. Imepisike ruum oli tihkelt üleriideid täis ja nende seast oma üles leida oli vaat et võimatu. Lõpuks muidugi leidsin, kuid pidulik meeleolu oli selle ajaga üpriski argiseks vajunud.