Viha valitseja: kui emotsioonid meid juhivad, tuleb häda

22. jaanuar 2017, 11:15
Sergei Drõgin õpetab viha valitsema.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170122/NEWS/170129972/AR/0/AR-170129972.jpg

Sergei Drõgin on viha valitseja ja Gaselli kongressi esineja, kes töötas üheksa aastat Viljandi Vanglas vangivalvuri ja huvijuhina.

Selle kogemuse põhjal annab ta viha valitsemise kursuseid ja tegutseb Viljandi Kultuuriakadeemias seikluskasvatuse lektorina. Drõgin soovib, et inimesed üldse viha ei tunneks ning lisab, et palju sõltub sellest, milliseid mõtteid vihastamise ajal mõeldakse.

Kuidas erineb vangivalvuri amet vangla huvijuhi ametist?

Siia on sisse programmeeritud juba konflikt, sest vanglasüsteemi eesmärk on hoida inimest vanglas kinni ja huvijuhi ülesanne on inimest sotsialiseerida. Kui vangivalvur koos vanglasüsteemiga on piiride sees ja hoiab neid piire, siis huvijuht üritab piiridest just lahti saada ja neid murda. See on keeruline, kuid õnneks oli vangla juhtkond ja vangivalvurid kõik väga toetavad.

Milline on kõige olulisem mõte või idee, mille te sealt kaasa saite?

Me oleme kõik inimesed. Vahel tundub, et kinnipeetavatel on isegi rohkem n-ö ausust kui neil, kes ei ole vanglas. Vanglas on konkreetsem ja lihtsam, sest väljaspool ei ole teada, kes on sõber või vaenlane. Vanglas on kõik selge ja arusaadav.

Kui vastuvõtlikud on inimesed oma vigu või nõrkusi tunnistama?

Inimesed ei ole valmis neid tunnistama ja selle põhjuseks on ühiskonnas sissekodeeritud võistlus üksteisega. Miks peaks keegi tunnistama, et on teisest halvem? Võistlus on juba lapsepõlvest sisse kodeeritud ja kui saadakse täiskasvanuks, on see nii normaalne - ei tunnistata, et ollakse halvem. Me kõik oleme konkurendid.

Kuidas sai viha valitsemise kursus alguse?

Alustasin sellega vanglas, sest psühholoogid tahtsid seda kursust vene gruppidele ja kutsuti mind, sest mu emakeel on vene keel. Leidsin, et see on nii vajalik, et tõin selle ka tudengitele ainena Viljandi Kultuuriakadeemiasse.

See süsteem jõudis Inglismaa vanglasüsteemist Soome ja sealt Eestisse. See ei ole ainult vangidele mõeldud, see on inimestele üldiselt. Tihti öeldakse, et ole rahulik. Aga kuidas olla rahulik ja mida konkreetselt teha? Seda seletatakse väga harva. Me teame tulemust, kuid ei tea samme, kuidas selleni jõuda ja mida teha iga päev ja iga hetk, et seda saavutada. Sellest räägitakse liiga vähe. Oluline on vaadata enda sisse ja mitte rääkida abstraktsetest sündmustest.

Mida peab tegema, et jääda rahulikuks?

Oleneb olukorrast. Kui võimalik, siis võib end füüsiliselt maha laadida, kuid olulisem osa rahulikuks jäämisel on mõtlemisel. Mõtted on meie tegude algus ja seda tuleb õppida kontrollima. Mitte ainult õppida, vaid ka jälgida, mida mõelda. Isegi kui inimene n-ö plahvatab, siis vaatamata arusaamale, et sel hetkel inimene ei mõtle, mõtleb ta tegelikult igal hetkel. Kui oskame oma mõtteid jälgida, eristada ja vahetada, tuleb ka tulemus.

Seda tuleb õppida ja tuleb õppida otsima neid mõtteid, mis pole vihased, sest need on kindlasti olemas. See on nagu lumepalliefekt, et kui panen veerema väikse lumepalli, siis ta hakkab kasvama.

Kuskilt tuleb alustada - just mõtlemisparadigmast tuleb alustada ja see välja vahetada. Võtta konkreetsed olukorrad ja pakkuda välja, mida oleksin selles olukorras võinud teisiti teha. Toome need mõtted, mida agressiivses olukorras mõeldi, paberile ja proovime neid nüüd asendada.

Kui vaadata veel sügavamale, siis tuleb vastata ühele küsimusele: miks ma pean teisiti mõtlema? Kui ma sellele küsimusele ei vasta, siis ei muutu mitte midagi, sest tehnika on tehnika, kuid kui selle tehnika taga ei ole sügavaid vaimseid juuri, siis ei muutu midagi.

Esitan alati elu mõtte küsimuse, et mis on elu mõte. Ja üsna tihti hakkavad inimesed naerma - mida noorem inimene, seda tõsisemalt võtab seda küsimust. Vanem inimene hakkab pigem naerma selle küsimuse peale. Kas see tähendab, et me areneme? Või vastupidi?

Kas leplik olemine ja kompromissidele keskendumine liiga palju aega ei võta?

Ma ei soovi, et inimene enam viha ei tunneks. Viha on loomulik ja normaalne, kuid küsimus on selles, mida ma teen, kui olen vihane. Kas ma käitun destruktiivselt või konstruktiivselt?

Kui inimene enam ei tunne viha, siis ta on kirstus või psühhiaatriahaiglas. On normaalne, et inimene mõnikord vihastab. Noor peab olema vihane - see võib olla seotud sooviga midagi teha, ja seda viha võib kasutada konstruktiivselt. Kuid seesama viha võib aidata ka lammutada. Üks ja sama jõud võib viia kahe erineva eesmärgini - kõik ei saa seda viha kontrollida ja see hävitab elu.

Kui vihased on eestlased võrreldes teiste rahvustega?

Olen teinud viha juhtimise kursuseid Pihkva ülikoolis venelastele ja märkasin, et meid vihastavad samad asjad, samad igapäevaelu primitiivsed asjad. Ma ei eristaks kedagi rahvuse järgi. Me oleme kõik inimesed ja meid vihastavad samad asjad.

Mis nõuandeid annaksite teie alustavale ettevõtjale?

Soovitaksin viha juhtimise kursustel ära käia. Kui ma ütlen, et tuleb jälgida oma mõtteid, siis paljud ei võta seda soovitust tõsiselt ja sügavalt. Palju sõltub sellest, kuidas ennast jälgida – küsida alati, miks, ja seda mitu korda. Siis võib jõuda tõelise soovini, sest üsna tihti me valetame endale, miks me midagi teeme. See tõeline soov on väga oluline, et osata seda märgata ja eristada. Tihti käivad emotsioonid ees, kuid kui emotsioonid meid juhivad, siis tuleb häda.

Kas teil on põhimõte või moto, millest te kunagi ei tagane?

Vaim loob endale vormid. Inimese sisu ehitab tema ümbrust, koht, kus me oleme, kuhu me oleme sattunud. See on meie valikute tulemus ja iga hetk me valime, mida mõelda, öelda ja kuidas käituda. Selle valiku tulemus ongi olukord, kus ma praegu olen. Minu sisemine vaim loob endale vormi, millega end ümbritseb.

Gasellid jooksevad teistest kiiremini ja teevad kõike kiiremini. Mõni on vihane, et teised järgi ei jõua. Kuidas mõista teisi, kes ei ole samasugused?

Millised on negatiivsed mõtted, mida võib inimene mõelda? „Loll, et ei jõua järele. Pekki, miks ta nii aeglane on?“

Vahel mõtleme nii jubedaid mõtteid, kuid mida võiks teisiti mõelda? Küsin inimeselt, mida nad saavad teisiti mõelda. Kui hakkate otsima teisi mõtteid, siis hakkate oma harjumusi muutma ja natuke teisiti mõtlema. Sel juhul hakkab mõtlemisparadigma muutuma. Seda saab võrrelda rongiga, kui rööpad vaid natuke keeravad ja juba läheb rong hoopis teisele teele.

Kui keegi mu loengus haigutab, siis mida võib mõelda? „Pagan, mina siin tantsin nende ees ja temal ei ole huvitav, sest haigutab loengus.“ Mina mõtlen aga juba teise mõtte: miks ta haigutab. Hakkan otsima tõde, mis on selle taga, mida ma näen. Tuleb osata näha juuri. Miks inimene haigutab? Inimesel ei ole hapnikku. Miks ei ole hapnikku? Aju töötab kõvasti. Voila! Järelikult inimene istub minu loengus ja mõtleb kaasa. Inimene õpib minu loengus ja ma ei tohiks kuri olla. Nüüd tekib küsimus, miks teised ei haiguta. (naerab) Kui hakata teistpidi mõtlema, siis viha taandub. Samuti ei tohiks nõuda teistelt rohkem, kui nad jaksavad anda.

Kuidas lahendada konflikte?

Ei ole konflikti, ei ole ka arengut. Konfliktid on head, aga inimesed ei julge iseendaga dialoogi pidada ning seetõttu ei oska nad seda ka teistega pidada. Kui oskame endaga ausalt rääkida, siis see mudel võimendub ka meist väljapoole. Sisedialoogi on nii vähe, ei osata iseendaga rääkida.

Ettevõtjatel on vahel justkui kilp ees ja mõnikord ka roll õigustab seda, miks keegi on vihane. 

Robert Bolton on öelnud, et suhtlemistehnika on lihtsalt tehnika – kui sul puuduvad ehedus, armastus ja empaatia, siis võib see tehnika isegi kahjulik olla.

USA vanglates on antud viha juhtimise kursuseid psühhopaatidele ja see kursus oli edukas, nad olid nii toredad õpilased. Tehti uuring ja selgus, et nendel kursustel käinute vanglasse tagasisattumise protsent on palju kõrgem kui teistel - nad kasutavad seda tehnikat kuritegude sooritamisel.

Oluline on küsida, miks seda teen ja mis on elu mõte. Elu mõttega on hästi lihtne. See on sama, kui peatada auto ja küsida juhilt, kuhu ta läheb. Kõik teavad, kuhu nad sõidavad. Kuid kui küsida, mis on elu mõte, siis tihti inimesed naeravad selle peale. Kujutage nüüd pilti, kui küsida autojuhilt, mis on tema sihtpunkt ja ta vaid naeraks selle peale...

Kuidas vihast lahti lasta, et mitte päev otsa vihane olla?

Aitab mõtlemisparadigma muutus, mõnikord on ka abivahendid kohe olemas. Mõni laeb end maha trenniga, teine kellegagi suheldes või hoopis mere ääres jalutades. Igal inimesel on omad meetodid, mis teda kindlasti rahustavad.

Neid saab kasutada, kuid see ei tähenda, et probleem saab lahendatud. Tuleb end maha rahustada ja siis probleemi ka ära lahendama. Meie probleem on see, et hoiame viha enda sees ja see on seal nii kaua, et hävitame ennast. Kui viha kaua kannatada, mõjub see ka tervisele. Variant on lahendada konflikti või astuda tagasi ja olla nõus. Rahuga alistumine on kõige kõrgem pilotaaž. Vihaga alla andmine ei ole hea. See sisu on oluline ja seda tuleb jälgida.

Millal te ise viimati vihastasite?

Iga päev tunnen viha ja iga päev tegelen sellega. On väga huvitav, kui tead neid küsimusi ja oskad küsida. Vahel avastad, et vastused on endale ebameeldivad ja siis taandun. Mida aeg edasi, seda paremini ma sellega toime tulen.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. January 2017, 11:26

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing