Finantsinspektsiooni juht: laenuandjatel pole motivatsiooni kelme tõrjuda

"Kus on ühiskonnale optimum, kas suurem konkurents või ära hoitud kelmused?" küsib Kilvar Kessler.  Foto: Andres Haabu
Mari Mets • 13. märts 2017
Jaga lugu:

Viimasel ajal päevavalgele tulnud arvukad juhtumid, kus kurjategijad on võtnud võõraste inimeste nimele nende teadmata laene või ostnud järelmaksuga asju, on finantsinspektsioonile oluline marker, et laenukontorites pole kõik asjad korras, rääkis ameti juht Kilvar Kessler.

1,3miljonit eurot kahju tekitasid kurjategijad mullu Eestis 532 krediidikelmusega

„Kelmuste ära hoidmine pole meie business,“ ütles Kessler, kuid märkis, et teated jõhkratest üksiknäidetest võõraste inimeste identiteedi salaja või sunniviisilisel ärakasutamisel on nende jaoks oluline info, et süsteem lonkab.

Intervjuus Äripäevale rääkis ta, et krediidiandjatel nagu kiirlaenu-, liisingu- või järelmaksuärid polegi alati isu kõiki turvaauke kelmide eest võimalikult hästi kinni panna. Kohati lonkava kontrollisüsteemi tõttu alustas amet krediidiandjate kontoritesse reide, mille esimesed üllatavad tulemused on juba käes.

Reid on tuvastanud: krediidiäride suurimad puudujäägid

1. Enda kehtestatud reegleid ei järgita. Laenu andmise protsess käib hoopis teistmoodi, kui krediidiasutus iseendale on ette kirjutanud.

2. Puuduvad või puudulikud sise-eeskirjad. Pole määratletud riskiisu, laenu andmise protsess ei toimu kindlas vormis.

3. Liiga kõrge intressimäär. Laenu antakse kõrgema intressimääraga, kui seadusega ette nähtud maksimaalselt kolmekordne keskmine.

Viimasel ajal on ilmunud ajakirjanduses lugusid kurjategijatest, kes on lihtsa vaevaga võõraste inimeste nimel laene ja järelamkse võtnud, teenides nii sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid summasid. Mida te sellest järeldate?

Kelmuse teema ei ole uus. Olen tähele pannud, et see käib koos majandustsüklitega: kui majandusel hakkab hästi minema, tulevad kelmused meediasse tagasi. Eelmine laine oli 2000ndate keskpaigas, 2005-2008.

Praegu ei näe ma kelmustel finantssektorile süsteemset riski, et keegi muutuks nende tõttu maksejõuetuks. Tol ajal olid aga oluliselt populaarsemad kui praegu kiirlaenud telefoni teel. Toimusid samamoodi identiteedivargused.

See lahendati nii, et rahapesu tõkestamise seadusesse toodi sisse näost näkku tuvastamise nõue. Inimesel tuleb tulla kontorisse kohale, et vaadata talle otsa ja küsida, kas te ikka tahate seda laenu võtta. See nõue on endiselt jõus, kuid tehnoloogia on arenenud, pankadele on potentsiaalsed konkurendid tekkinud, kes ütlevad, et näost näkku tuvastamise nõue on neile barjäär. Nad ei saa uusi kliente, et meil on ju ID-kaart ja e-residentsus ja kõik puha ja et seda nõuet tuleks nüüd kuidagi leevendada. Ja see tundub mõistlik. Aga selle nõude taust on kelmused.

Ja nüüd kaasajal – terrorismi rahastamine ja kõik see toetab seda, et näost näkku tuvastamise nõuet nii konservatiivselt säilitada. Kui tead ID-kaardi koodi, on ju tunduvalt lihtsam kuritarvitada tegeliku omaniku identiteeti, kui teda ennast sundida kuhugi minema ja midagi tegema. Teoorias on võimalik ka sundida ja inimene on hirmul ning räägib seda, mida vaja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seadus ehk KAVS jõustus märtsis 2015.

Eesmärgiga tõsta omavastutust krediidiandjatel, kes pole pangad, et neil oleks reaalne oht jääda tegutsemisloast ilma, kui nõudeid ei täida.

Seaduse põhimõte on, et laenu antaks sellele, kes on võimeline seda teenindama ehk rakendataks vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Teine mõte on, et laenuäris tegutseksid enam-vähem ausad inimesed, et juhid ja omanikud ei oleks pätid.

Esimese aastaga tegi inspektsioon ära tegevusloastamise ringi, välja on antud üle 50 tegevusloa, mõne kohta veel menetlus käib. Amet kohtus iga turuosalisega, et sõnad peale lugeda ja hulk reegleid lahti selgitada, kaasa arvatud seda, kui jõuliselt tohib end reklaamida.

Eelmisel aastal algas ja praegu veel käib n-ö kohapealsete kontrollide ring. 

Näiteid on mõlemat moodi: sunnitakse päris inimest enda nimel laenu võtma või kleebitakse tema ID-kaart Photoshopis kokku ja taotletakse ikkagi tema nimel laenu.

Mina pole mingi regulatsiooni fänn. Ma arvan, et seda peaks olema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kelmuste ärahoidmine pole otseselt meie business, aga kelmused tulevad mängu pankade puhul. Pangal on hoiustajad, annavad laenu. Kelmus tähendab meie keeles operatsioonilist riski ja selle realiseerumist: keegi annab valeinfot, sh kuritarvitab identiteeti, saab varalise hüve mitte endale, vaid kellelegi teisele, aga ise käsutab seda.

Kui neid operatsioonilise riski juhtumeid on väga palju või nad on väga mahukad, siis võib see ohustada mõne finantsvahendaja, näiteks panga maksejõulisust ehk hoiustajaid. Meie vaatame, et operatsiooniline risk oleks moel või teisel juhitud, et iga pank teaks, mis on tema riskiisu.

Politsei loendas, et eelmisel aastal realiseerus see operatsiooniline risk 532 juhul, nii palju pandi toime krediidikelmusi. Kuidas te hindate, kas seda on vähe või palju? Kas sellise arvu juures on risk maandatud?

Nojaa, praegu me rääkisime pankadest, aga siin saame rääkida ka mitte-pankadest ehk krediidiandjatest, kus pole hoiustajaid. Kui panga puhul operatsiooniline risk mõjutab panga maksejõulisust ja see on meie probleem seetõttu, et hoiustajad võivad saada potentsiaalset kahju, siis krediidiandjad võivad ju minna tänavale ja raha sisuliselt niisama tuulde loopida, sest neil hoiustajaid pole, seal on ainult investorid, aktsionärid. Nende kaitse meid primaarselt ei huvita.

Mis meid krediidiandjate puhul huvitab, on see, et see inimene saaks laenu seaduse nõuete kohaselt, mis tähendab peamiselt seda, et intressimäär jääks alla kolmekordset keskmist. Ja teine oluline asi on see, et laenu saaks inimene, kes laenu saamise hetkel on võimeline seda teenindama.

See, kas keegi on kelm ja petab, pole iseenesest meie fookus. Küll aga see asi on meile marker, et organisatsioonis pole mingid kontrollid paigas. Kui keegi piisavalt tahab ja allutab selleks ressurssi, on alati võimalik kaitsekontrolle ületada. Kui see pool organisatsioonis on poolik, tekib meil küsimus, kuidas siis ikkagi vastutustundliku laenamise põhimõtet rakendatakse ehk just seda kontrolli, kas laenu saaja on võimeline laenu teenindama.

Kilvar Kessler (paremal) räägib, miks kelmid saavad vahel liiga lihtsalt laenuärisid tuuseldada.  Foto: Andres Haabu

Mina räägin just nendest inimestest, kes pole tegelikult võimelised laene maksma, nende pangakonto väljavõtteid ja dokumente on laenu saamiseks võltsitud ja see laen ei jõua tegelikult kunagi nende käsutusse.

Eks on olemas üldine kontrollitasand, alati on võimalik igast süsteemist üle või ümber minna, olenebki, kui palju sellesse ressurssi allutada. Ükski süsteem pole programmeeritud igasuguse ründe tõrjeks. See pole lihtsalt optimaalne, see oleks nii kallis, et tekib küsimus, kas see on (rahaliselt – toim) võimalik.

Finantsvahendajad teevad oma barjääri nii kõrgeks, et mitte vältida tingimata kelmusi, vaid kasumit teenida. Pankade puhul ka hoiustajate, aga krediidiandjate puhul üksnes omanike huvides. Kasumi teenimise soov või motiiv määrab ära, kui kõrge või madal see barjäär on.

Kelmusi uurivad ja nende eest karistavad politsei ja prokuratuur, kuid eos kontrollisõela tihendamisega saaks nende tööd tagajärgedega tegelemisel ju vähendada. Kas teile tundub, kas laenutaotlejate isikutuvastuse ja maksevõime kontrollis on siiski puudujääke, mida saaks likvideerida, et tagajärgede uurimisele peaks vähem aega ja raha kulutama?

Ma arvan, ükski finantsvahendaja ei peaks mõtlema sellele, kas politseil on vähe või palju tööd. Nemad mõtlevad ikka eelkõige sellele, et nende äri käiks ja meie mõtleme sellele, et see äri oleks jätkusuutlik ehk finantsstabiilsus oleks tagatud ja inimeste usaldus turu vastu olemas. Kui neid kelmusi tekib ikkagi väga palju, siis inimesed hakkavad ehk mõtlema, et see on kahtlane värk. Selles mõttes on seal ühisosa kõigil, nii finantsvahendajatel, meil kui ka politseil.

Ega siis finantsvahendaja ole ka huvitatud kelmustest, see on neile ju kahjum. Tõenäoliselt vaadatakse alati seda, mis on kelmuse realiseerumise ja minevikku vaadates ka statistiline tõenäosus, kui palju on varasemaid juhtumeid, mis on olnud kahjud, kalkuleeritakse, mis on optimaalne riskijuhtimise instrumentaarium ja riskiisu. Riskiisu all mõtlen hoiakuid skaalal, „ah, sooritatagu neid kelmusi nii palju, kui kulub“ kuni nullini.  

Iseenesest ei ole meil strateegias hetkel küll sellist prioriteeti, et kelmusi kuidagi vähendada. Meile tundub, puhtstatistiliselt vaadates, et mingeid väga suuri kõikumisi pole. Loomulikult need kelmuste üksikjuhtumid on alati hästi põnevad, hästi emotsionaalsed ja nad puudutavad igatühte meist hästi sügavalt.

Aga kas krediidiandjate tuvastamissüsteemis on siis selgeid puudujääke, mida saaks parandada, et neid näiteid poleks nii palju?

Ei tea, kas neid on palju või vähe, ilu peitub vaataja silmades. See on iga finantsvahendaja määrata. Riskiisu määrab ära turvaüsteemid, mille ettevõte omale teeb. Riskiisu on see, kas sa tahad raha tagasi või ei taha. Need süsteemid on alati igas finantsvahendajas individuaalsed.

Ma ei tihka öelda, et praegune kontrollitase oleks liiga madal, üldistatult. Loomulikult on erandeid. Võtame need samad krediidiandjad. Väiksematel kontoritel võib-olla polegi ressurssi üldse midagi kontrollida. Omanikud ütlevad võib-olla, et nad ei tahagi midagi teenida või vastupidi, et see on liiga kulukas. Lühiajaliselt võib-olla on mõistlik hästi vähe kontrollidesse investeerida, pikaajaliselt võib-olla oleks pidanud jälle rohkem investeerima.

Mida öelda siis nendele inimestele, kelle nimel on võetud laene-järelmakse nii, et nad ise ei teagi seda? Neile, keda on hoitud kuid pimedas toas kinni? Sellised näited ju langetavad usaldust sektori vastu.

Mina ei ole kordagi elus pimedasse ruumi sattunud. Inimene valib oma tee, igaüks ju ei satu pimedasse ruumi. Alati tuleb vaadata, kellega mis ärisuhetesse või muidu suhetesse astuda, ega need asjad ei juhtu nii, et lihtsalt satud kuidagi suvaliselt pimedasse ruumi.

Mida elektroonilisemaks me muutume, seda rohkem võivad elektroonilise maailma riskid realiseeruda. Tarvitseb ID-kaardi viiekohalise PIN-koodiga mingi tehing teha ja sul on väga raske tõestada, et sina ei teinud seda.

Kui teadlik inimene saab endaga hakkama, siis ka nendele naiivsetele, kes võib-olla annavad ise oma dokumendi võõra käsutusse, peaks olema ju ka mingi kaitse? Praegu see ju ei toimi piisavalt, kaitse on auguline ja kelmid toimetavad omatahtsi.

Me ei ole karistusastus, karistus ongi viimane backstop, kui asjad ikkagi väga kehvasti lähevad. Elu ei ole õigusmenetlus, kõike ei saa läbi politseiprisma teha ja kõike ei saa ka politseilt nõuda, neil lihtsalt pole tõenäoliselt nii palju ressurssi. Me kõik oleme sündinud võrdsetena, ei saa olla lihtsalt naiivne. Tark õpib teiste vigadest, mõni õpib iseenda vigadest.

Üks kelm selgitas hiljuti Äripäevas põhjalikult, kuidas ta võttis ametlike teadaannete lehelt võõra inimese nime ja isikukoodi, kontrollis politsei kodulehel dokumendi kehtivust, ise joonistas arvutis dokumendi kokku, harjutas valgele paberile guugeldatud allkirju. Keegi ei andnud talle ise oma dokumenti.

Kas ta tegi seda kõike tõesti avalike andmete põhjal? Ühiskonna avatus, kus kõik andmed on avalikult kättesaadavad, võimaldab teatud riske vältida, aga väga suur avatus tekitab ka teistsuguseid riske, nagu te just räägite. Kus optimum on, mina ei oska öelda. Keegi nupumees pani mingid andmed kokku ja ületas barjäärid. Me ei tea, kui palju on tehtud selliseid tegusid, mida pole üldse avastatudki.

See nupumees oleks jäänud tühjade kätega, kui oleks täidetud nõuet laenutaotlejad kontorisse kohale kutsuda.

Just, kunagi see norm tehti, nüüd on arutelud, kas see tasub ära. Mingid riskid võtab see ära, aga mingid võimalused ka. Eriti uutel tulijatel, väiksel start-up'il võib-olla polegi kontorit. Igal mündil on kaks poolt. Üks on võimaluste pool, teine riskide pool. Kus on ühiskonnale optimum, kas suurem konkurents või ära hoitud kelmused. Seadus oli natuke konservatiivsem, nüüd on natuke leebem.

Mina ainult loodan, et need inimesed, kellele on kahju tehtud, saavad oma kahju hüvitatud. Kui kellelgi on liiga tehtud, alati kirjutada avaldus, meile märku anda. Meile on see üks sisend potentsiaalsetest probleemidest. Kui sa ise oled aus inimene ja sulle on liiga tehtud, anna alati teada anda. Iga vabadusega kaasneb ka mingi risk ja kõiki riske ei saagi juhtida, sest siis ei oleks innovatsiooni.

Kellele peavad lootma siis inimesed, kes on langenud mõne laenupetturi ohvriks ja laenu andnud krediidiasutusel pole ka hoiustajaid, kelle huvide eest asuks seisma vähemalt finantsinspektsioon?

Politseile ja õiguskaitseorganitele laiemalt. Meie ei tegele üksikjuhtumitega, kuid need näited on meile väga hea sisend süsteemsete probleemidega tegelemiseks konkreetsete turuosaliste puhul.

Kullipilk laenuäride siseelul

Krediidiandjate siseelu puudujääkide tuvastamiseks käib finantsinspektsioon ühekaupa nende kontoreid läbi, vaadates üle laenutoimikuid ja muud paberimajandust.

Kohapealsete kontrollide ringiga teeb amet selgeks, kuidas laenukontorite protsessid ja süsteemid töötavad. "Selle põhjal teeme kohapealse kontrolli akti, kus on kõik puudused kirjas, mis nad tähtajaks likvideerima peavad," rääkis finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler.

Kiirlaenusegmenti on jäänud tema sõnul alles üsna vähe, kuid nad on riskantsed. Peamine osa on liisingud, ka pangakontsernidesse kuuluvad liisingud ja järelmaksuärid, ka suured telekomifirmad, kes on päris suured krediidiandjad.

"Nende taktikad on erinevad, kes puskleb rohkem vastu, kes on rohkem koostööaltid. Me oleme alati öelnud, kes vähem puskleb, kes rohkem koostööaltid, me oleme alati mõistvamad selliste inimeste suhtes, turuosaliste suhtes. See, mida meie ühele ärile tekitame, on ju kulu. Omanikud peavad ära kalibreerima, kui palju nad kontrollidesse investeerivad," ütles Kessler.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum