Julgus kooli õppekavva!
Koolis viielisest võib majanduskasvu jaoks vähem kasu olla kui keskmise edukusega isemõtlejast, kirjutab noor investor Rudolf Stenar Saluoks.
Eesti ja ka teiste riikide tulevikuideaaliks on õnnelikud inimesed, kõrge keskmine eluiga ning jätkusuutlik majanduskasv. Need näitajad sõltuvad inimeste isikupärast ja kasvatusest, mida on saadud kooliharidusest või siis elust enesest.
Praeguses koolihariduses pannakse hindeid suures osas sõnakuulelikkuse järgi, ehk see õpilane, kes teeb ära kõik õpetaja antud ülesanded, saab kõige parema hinde. Enda arvamuse kujundamine ja avaldamine jäetakse tahaplaanile. Sõnakuulelikest viielistest võivad saada muidugi head lojaalsed töötajad, kuid kui neil puudub oma arvamus või oskus seda avaldada, siis ei teki enam innovaatilisi lahendusi, mis aitaks majandusel pidevalt kasvada.
Oma arvamus on oluline
Õpilastele meeldib enda arvamust avaldada ning ise otsuseid vastu võtta, seega neile rohkem võimalusi pakkudes paraneks ka õpilaste rahulolu, mis on erinevate uuringute põhjal Eestis üsna halb. Kui noored ennast juba koolis õnnelikuna ei tunne, pole nad eluga rahul ka tulevikus. Õnneliku rahva poole peaks iga riik lõppkokkuvõttes püüdlema. Hea meeleolu vähendab stressi teket ning inimesed püsivad vaimselt paremini tervena.
Pikaks elueaks ning samas õnnelikuks eluks on tarvis ka oma keha tervena hoida. Taas aitaks noortel meelsamini sporti teha rohkemate valikuvõimaluste olemasolu. Ei ole mõtet kõigile õpilastele peale suruda samu tegevusi, vaid tuleks julgustada noori leidma oma viis tervena püsimiseks. Tartu koolijuhtidel on plaan loovainetes, sealhulgas kehalises kasvatuses, hinded kaotada ning arvan, et see on vajalik samm õpilastes spordi vastu huvi äratamiseks. Miks ei tulnud selle idee peale juba varem hoopiski haridusministeerium?
Tähtis ei ole õpilasi koolitada töötajaks või tööandjaks, vaid inimesteks, kellele meeldib siin elada ning kes tahavad siinset elu paremaks muuta. Peame välja õpetama julgeid noori, kes ei pelga arvamust avaldada ning seejärel oma ideid ellu viia. Haridussüsteemi tagajärjed ja tulemused avalduvad alles kümnete aastate pärast ning seetõttu puudub praegusel haridusministeeriumil tehtud otsuste üle vastutus. Mõne aasta pärast on kiirelt areneva maailma tõttu muudatuste tegemine paratamatu, kuid juba praegu hädavajalik.