Kõrbenud ärimees läheb uuele katsele

12. juuli 2017, 06:45
Indrek Rahumaa jälgib Eesti turgu, lootes avastada huvitavaid firmasid. “Ma ei ole leidnud midagi,” tunnistab ta. “Väärtuslikku on, aga ei ole hinnas kokkuleppele saanud."
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170712/NEWS/170719952/AR/0/AR-170719952.jpg

Majanduskriisi saabudes uppus laia haardega investeerija Indrek Rahumaa võlgadesse, mis kerkisid sadadesse miljonitesse eurodesse. Nüüd üritab ta eri ettevõtteid jahtides Eesti äritippu tagasi tõusta.

Näiteks tahtis Rahumaa kohalike investoritega osta Eesti Gaasi, kuid jäi alla Tallinki suuromanikele Ain Hanschmidtile ja Enn Pandile, kes nõustusid rohkem raha välja käima.

Rahumaa annab pärast kaheksa aastat kestnud pausi esimest korda pikema intervjuu. Rahumaa kodu asub Londonis, intervjuuks Äripäevaga kohtub ta aga aastate eest talle kuulunud hotellis Telegraaf. Enne vestlust võtab Rahumaa välja kaks lipsu, sinise- ja punasekirju. Kerge kõhkluse järel paneb ette viimase ja ütleb nagu muu seas, et päev varem ostis umbes 30 miljoni euroga Saksamaa suure pesutootja Felina.

Teiselt planeedilt

Rahumaad on saatnud tiitlid seinast seina. Eesti majanduse imelaps. Investeerimisvõlur. Pesukuningas – Silvano Fashioni asutaja. Äripäeva aasta ärimees. Naftatootja. Reformierakonna üks looja.

Eesti meedias on Rahumaa viimasel ajal silma paistnud kaks korda. Kui mehe firma pankrotihaldur ähvardas teda pankrotiga ja kui ostis Felina.

“Olen veendunud, et ta on pärit teiselt planeedilt,“ kiidab üle kümne aasta Rahumaa nn ihujuristi rollis püsinud Anton Sigal. „Indreku jaoks ei ole midagi võimatut või liiga suurt, et proovida. Ta ei karda midagi ega kedagi. On suutnud ära teha asju, millesse keegi ei tahtnud uskuda.“

Rahumaa alustas investeerimispangas Cresco, mis erastas Estonian Airi. Pärast Crescot asutas ta praeguse Graanul Investi ühe omaniku Andres Rätseppaga ettevõtte 2R Investments. Hiljem sidus mehi nende investeerimisfirma Alta Capital. Nüüd näevad nad harva. “Lennujaamades või mõnel üritusel,” lausub Rätsepp. “Indrek on hästi hakkama saanud pingelistes olukordades. Tal on hea intuitsioon ja on arukas, julgeb riskida.”

Alta Capitali omanikeringi kuulusid ka Estonian Airi asepresidendi ametist lahkunud Toomas Leis ning Briti investor John Bonfield. Viimane on siiani Rahumaale lojaalne.

“John Bonfieldiga oleme koos asju teinud 20 aastat. Pole ühtegi tüli olnud. Reeglid on kokku lepitud,” räägib Rahumaa, kes sai kesk- ja kõrghariduse Rootsis, millega vestluse ajal paralleele tõmbab. Rootsi kolis Rahumaa, kui tema isa Eimar Rahumaa töötas asekonsulina Nõukogude Liidu Stockholmi suursaatkonnas.

“Väike rahvas, 10 miljonit inimest, kuid sealt on tulnud suur osa maailma edukaid ettevõtteid. Nad on Rootsis palju koostööaltimad,” kirjeldab Indrek Rahumaa rootslasi. “Siin on seda vähem ja kui Venemaad vaatad, siis seal omab iga vend ettevõtet üksi. Kellelgi partnerit ei ole ja kui on, siis minnakse tülli. Nii ei saa suuri asju teha.”

Kuulus tüli

Ometi ei ole Rahumaa tülidest pääsenud. Kümme aastat tagasi ristas ta piike ärimehe Oliver Kruudaga, kellelt soovis osta Kalevi ja Tere. Maksis Kruudale kuus miljonit eurot, kuid siis mõtles ümber ja küsis raha tagasi. Kruuda vihastas ning algas pikk vaidlus, mis lõppes Rahumaa võiduga – sai tänu Rootsi arbitraažikohtule õiguse summa tagasi saada. Paraku pole Rahumaa raha siiani näinud.

Anton Sigal nendib, et Tere ja Kalevi ebaõnnestunud ost sattus kriisi algusajale, kus mõne kuuga kuivasid kokku kõik finantsturud.

„Siis arvasid paljud, et erakapitali ajastu on möödas ning seni edukad investorid ei tule uutes tingimustes toime,“ räägib Sigal. „Indrek keeldus alla andmast ning tänaseks on tema haare ehk laiemgi kui enne kriisi.“

Pärast Eestist taandumist, neli aastat tagasi kerkis Rahumaal probleem juba Vene ärimeestega, kellega ettevõtte Selena Oil & Gas kaudu naftaäri ajas.

“Võtsid osa varasid ära. Meil oli küsimus, kas kaotame kõik või saame osa tagasi. Kunagi ei ole miski must-valge, probleemid tekivad hallilt pinnalt,” meenutab Jürgen Lamp, Rahumaa sõber ja partner naftaäris. Investor Oleg Popov omakorda süüdistas toona eestlasi selles, et need proovisid tema Uurali ja Permi naftaväljasid omavat ettevõtet pahatahtlikult üle võtta.

Tüli vaibus, aga Rahumaa on nüüd naftaärist väljumas, kuna see ei tasu ära. Varem oli nafta hind kõrgem ja Venemaa ei äganud sanktsioonide all. Rootsi börsilt lükati Vene firmad välja ning investorid muutusid umbusklikuks. Nii toodab firma naftat väikeses mahus.

“Ettevõte on positiivses rahavoos, aga et sellest mingi asi tuleks, peaks oluliselt suuremaks kasvama, muidu see võtab nii palju energiat, ressurssi ja aega. Venemaal äri ajades pead seal praktiliselt kogu aeg kohal olema,” räägib Rahumaa. “Muidu juhtkond arvab õige kiiresti, et see on tema ettevõte.”

Uurib Eestit

Rahumaa jälgib Eesti turgu, lootes avastada midagi huvitavat. Ta eelistab investeerida FinTechi, energia- ja moetööstusesse. “Ma ei ole leidnud midagi,” tunnistab ta. “Väärtuslikku on, aga ei ole hinnas kokkuleppele saanud.”

Viimati üritas Rahumaa kohalike tegijatega panna käppa peale Eesti Gaasile, kuid jäi auhinnalisele teisele kohale, nagu ise ütleb. Märgib, et on nõus õiglast hinda maksma. Kas mõned ettevõtted hindavad end üle? “Iga omanik vaatab hinda teisiti kui ostja.”

Rahumaa põhja läinud firma Alta Capital tegi aastate jooksul suuri julgeid rahapaigutusi, hammustades tükke eri valdkondadest. Näiteks ostis raskustes Klementi, mitu hotelli, Teede REV-2, Wõro Kommertsi, Poola kommitööstuse Mieszko, Lätis piimatööstuse Rigas Piensaimnieks ja sealse ehitusfirma LEC, arendas Riias kinnisvara. Kümme aastat tagasi viis Silvano Fashioni Poola börsile.

Praegu võib ehk Rahumaa hinnalisemaks varanduseks nimetada tema suurosalusega Lauma Fabricsit, mille omanik ta on juba 13 aastat.

Möödunud tippaeg

Enim säras Rahumaa 2007. aastal ning teenis siis Äripäevalt oma julgete investeerimisvallutuste eest aasta ärimehe tiitli. Äripäev tõstatas aga juba Rahumaa äride kõrgajal küsimuse, kas ta on investor või adrenaliinisõltlane.

Peagi niitiski majanduskriis Rahumaa jalust. Oli võlgu investoritele ja pankadele, ainuüksi Euroopa suurpank ootas 40 miljonit eurot. Alta võlgnes pea 200 miljonit eurot. "Tegelikult tol hetkel oli laenukoormus 400 miljonit eurot,” tõdeb ta nüüd. “Praegu on laenud tütarettevõtete tasandil. Laenukoormus on mõõdukas ja jääb alla kahe poole korra EBITDAst.”

Peale selle pidi Rahumaa loobuma oma lapsukesest: Silvano aktsiad liikusid seitse aastat tagasi laenu katteks Toomas Toolile. “Silvano oli täiesti Indreku tehtud,” nendib Rahumaa sõber Jürgen Lamp.

Rahumaa tahab teemat ignoreerida, ka nüüd, aastaid hiljem. Tooliga ta ei suhtle. “Ei mäleta seda nii täpselt enam,” väidab ta, kui küsida, mis täpsemalt juhtus.

“Silvano Fashion ei ole enam see, mis vanasti. Kui Dmitri Ditchkovskyga Silvano lõime, siis tegime 23 miljonit rinnahoidjat, nüüd teeb ta seitse või kaheksa miljonit. On kõvasti turuosa kaotanud,” leiab Rahumaa lõpuks.

Kahju vaadata Silvanot? “Endisel juhtkonnal kindlasti. Silvano viisin Varssavi börsile aktsiahinnaga 5,25 eurot. Kus on aktsia täna?” lausub Rahumaa, viidates, et nüüd jääb Silvano aktsia hind alla kolme euro. Kusjuures Rahumaa Lauma Fabrics tarnib materjale peale Chantelle’i ja Triumphi ka Silvanole, millele kuuluvad Milavitsa ja Lauma Lingerie kaubamärgid.

Aga kuidas ikkagi läks nii, et ta Silvano kaotas? Rahumaa otsib justkui asendustegevust, valades küsimuse uuesti kõlades klaasidesse vett. Naljatab, et tegelikult peaks ta minema hakkama.

“Fokuseerime uuele,” jääb ta endale kindlaks. Rahumaa vältis valusaid küsimusi ka vahetult pärast kriisi. Näiteks kirjutas Äripäeva ajakirjanik Hannes Sarv 2010. aasta detsembris artikli ainuüksi sellest, et loodab põiklevalt Rahumaalt intervjuud saada. “Esiteks, temalt peab küsima, mida ta on valesti teinud. Ja ka seda küsima, mida ei ole valesti teinud.”

Krahh on liialdus, sõnab Rahumaa nüüd. See oli korrektuur, pealegi on võlad makstud. “Tegime settlement'i. Vahetasime aktsiad võla vastu ja nii edasi.”

Oliver Kruuda ja Toomas Tool Äripäeva küsimustele Rahumaa kohta ei vastanud.

Rahumaa: veri oli tänavatel

Eestiga pärast krahhi ärisidemed katkestanud Indrek Rahumaa hoiatab, et riik kannatab maksumuudatuste tõttu. Kriisiaja kohta ütleb, et veri oli tänavatel.

Järgneb vestlus Indrek Rahumaaga.

Kuidas suutsite tollal investoritele, pankadele silma vaadata?

Keegi ei sundinud neid raha laenama. See on ikkagi riski jagamine. Nemad teenisid ja mina teenisin. Ühine risk ja ühised otsused. Saavutasime kõigi asjadega kokkuleppe. Täiesti normaalne osa majandusest.

Teid peeti tippärimeheks ja siis tuli järsk põrumine.

Vot kui majandus kukub 40%, siis kõik varad lähevad alla. Turg on kõigil üks.

Kas asi oli ainult selles, et tuli majanduskriis?

Ikkagi nagu oli. Finantseerimine kadus turult. Kõik otsused tehakse Rootsis. Kui majandus langeb, siis tõmmatakse perifeeriast raha välja. Kui vaatad, mis üldse majanduses toimus... Tänu USA senatile, et nad kiiresti õigeid otsuseid vastu võtsid, räägime siin praegu.

Aga pärast seda kadusite Eestist ju täiesti?

Ma ei ole kuhugi kadunud. Olen arendanud Laumat, vahepeal ostnud mitu uut ettevõtet. Kui keegi selle vastu huvi ei tunne …

(Elavneb) Näiteks Tink Rootsis – financial technology. Saksamaal olen ühe tehase ostnud. Tegevus on kogu aeg käinud. Ega mul enne ka ei olnud Eestis olulisi varasid. Silvano tõin siia, aga varad olid ikkagi Lätis ja Valgevenes. Tänu sellele, et eestlane olen, registreerisin ettevõtte Eestis. Tänu soodsale maksurežiimile ja läbipaistvusele ning Tallinna börsile.

Nüüd hakkab see Eestis muutuma. Maksusüsteem muutub keeruliseks, valitsus rapsib ja nii edasi. Rahvusvahelises konkurentsis Eesti kaotab. Kõik eelised, mis vanasti loodi, mängitakse maha uute maksudega. Investoril on raske orienteeruda, bürokraatiat tuleb juurde. Selle asemel, et midagi ehitada, veedad aega pudelimaksu arvutamisel. Jabur ju.

Riik hakkab konkureerima erasektoriga. Ta teeb seda palju ebaefektiivsemalt. Valitsus arvab, et oskab paremini kui turg. Seda ma ei usu.

Nagu öeldakse, riik ei ole väga hea omanik.

Nagu Nõukogude Liit. Selge, et avalik sektor peab investeerima, tegelema suurte ja mõistlike projektidega, kus on riigi toetust vaja ja saab kaasata Euroopa Liidu raha. Aga et eelarve defitsiiti lasta… Esimest korda üldse vabariigi noore ajaloo jooksul ja selle eest nüüd linnahalli renoveerima hakata või ehitada raudtee Haapsallu, kus sõidab kuus inimest … See ei ole päris mõistlik.

Olete seda vaadanud õudusega?

Ei ole. Midagi õudset ei ole veel toimunud.

Mis oleks õudne?

Korruptsiooni suurenemine, läbipaistvuse kadumine, maksusüsteemi muudatused, suure laenu võtmine Eestile. Oleme olukorras, kus Euroopa Liidu raha on võimalik palju kasutada. Kui riik veel laenab, et investeerida, siis ajaks see Eestis hinnad üles.

Kui majandusel läheb hästi, peaks reserve kasvatama. Mis siis teha, kui hästi enam ei lähe? Viimased neli aastat on olnud aeg, kus reserve ehitada ja kasutada võimalikult palju Euroopa Liidu raha.

Kui palju käivad Reformierakonna liikmed teilt raha küsimas? [Rahumaa on üks Reformierakonna asutaja. - toim.]

Ei käi.

Pakute ise?

Eks ma oma maailmavaadet alati toetan, jah. Mingi paar aastat tagasi andsin paarkümmend tuhat eurot. (Tegelikult 25 000 eurot – toim.)

Mida sellest võitnud olete?

Loodan, et tänu sellele sai natuke paremat kampaaniat teha (Naerab).

Teid ei rõõmusta ju ainult kampaania…

(Katkestab) Mind rõõmustab mõistlik poliitika.

Mida teile lubati?

Konkreetselt mitte midagi. Mul ei ole Eestis ärihuvisid. Sellist parteid ma ei toetaks, kus saad midagi vastu küsida. Näed, siin on raha ja teeme mingi diili. Ma ei taha, et sellise jutuga minu juurde tullakse. See on täpselt vastupidine läbipaistvusele.

Milline tundub Eesti investeerimiskeskkond olevat?

Esialgu väga hea. Eks see läheb halvemaks, kui intressimäärad hakkavad tõusma, tekib inflatsioon ja nii edasi. Eestit ohustab seotus Rootsi majandusega, eelkõige finantssektori pool. Kui Stockholmi kinnisvaraturgu vaatad, kuidas korterite hinnad kasvavad – selge mull on. Kui seal midagi juhtub, siis siit kaob raha.

Millised Eesti ettevõtted head on?

Oi, neid on nii palju. Tõsiselt.

Milles on palja silmaga väärtust näha?

Paljud on innovatsioonis tugevad, näiteks TransferWise. Lihtne idee, aga on õigel ajal alustatud selle tegemist. Innukalt ja hästi tehtud, saavutanud ikkagi globaalselt olulise positsiooni. Eesti ettevõtetel võiks olla rohkem julgust välisturgudel töötada.

Kas saan õigesti aru, et on suhteliselt ebamugav kriisiaega meenutada?

Asjad liiguvad edasi. Summad jäävad järjest väiksemaks ja suhted hägustuvad. Inimesed mäletavad asju erinevalt. Nii nagu tahavad mäletada. Minu jaoks on see möödunud etapp ja ammu on aeg edasi liikuda. Kümnendik globaalsest majanduskriisist on minu süü, aga mitte rohkem. (Naerab.)

Samas ei ole te rääkinud sellest ajast eriti midagi.

Keegi ei ole küsinud. (Paus) Oli huvitav aeg.

Mis oli kõige suurem viga, mida tegite?

On kaks asja. Üks on finantseerimise pool. Usaldasin kohati liiga palju kohalikke panku. Pikaajaline finantseerimine, mis oli kokku lepitud, muutus lühiajaliseks. Öeldi, et siin on kümneks aastaks 30 miljonit eurot. Kahe päeva pärast helistatakse tagasi, et me tahaks nüüd seda kõike tagasi saada. Saad maksta või? Nii päris ei saa.

Sai liiga kiiresti liiga palju asju eri sektorites ette võetud. Kui vaatad neid ettevõtteid, mis ma ostsin, siis kõik need on kasumis ja olid ka siis kasumis. Välja arvatud üks (LEC – toim). Kindlasti on valesid investeerimisotsuseid olnud, aga enamik oli õige. Ratsionaalsus kadus turgudelt, veri oli tänaval.

Kas oleks pidanud midagi teisiti tegema, kui äriimpeerium Eestis põhja läks?

Kõik ei läinud. Oleks pidanud kiiremini tegutsema. Aga kui nii paljude asjadega tegutsed, siis kiiremini ei jõua.

Kas praegu hoiate oma haarde …

Olen fokusseeritum. Sektoritesse, mis ma ütlesin, sinna ma investeerin (FinTech, energia- ja moetööstus – toim.). Nendes on mul meeskonnad, kes teavad neid läbi ja lõhki.

Teie kohta on öeldud, et olete mängur.

(Üllatunult) Kindlasti mitte. Absoluutselt mitte. Mängur mängib börsil õnne peale ja nii edasi. Alustan nullist, kui ettevõtte ostan. Analüüsin. Ost võtab mul aega pool aastat. Kõik investeeringud on pikaajalised. Ma ei näe, kuidas see mängurlusega kokku läheb.

Kuidas juhtus nii, et Oliver Kruudaga läksite täiesti nugade peale?

Majanduskriis oli põhjus. Tal oli õigustatud ootus, et firmad ära ostame. Tema tõlgendas, et see on käsiraha. Lepingus oli kirjas, et ei ole käsiraha. Et raha tuleb tagasi, kui koostööks ei lähe. Ei läinud ostuks ja õigus oli meie poolel. Aga muidugi saan temast aru. Paljud tahtsid tollal ettevõtteid müüa, aga siis tuli majanduslangus ja keegi ei tahtnud osta.

Kuidas rääkida investoritelt raha välja, kui endal ei ole?

Seda ma ei tea. Alati saab hea diili, kui ise ka investeerid. Seda olen alati teinud. Siis on kindlasti raske, kui ei ole raha.

Sest teid on nimetatud väga oskuslikuks raha väljarääkijaks.

Minu printsiip on, et usun sellesse, mida teen ja ise investeerin kaasa.

Kas praegu on küsimusi, et kas ikka julgen investeerida, arvestades krahhi?

Et Lehman Brothers pankrotti läks? (Naerab) Ikka julgeb. Olen investeerimisotsuseid teinud 20 aastat. Eks ju õpid. Õpid tööstusharusid, inimesi paremini tundma. Network laieneb, saad paremad töötajad.

Kui oleksite ostnud Kalevi ja Tere, siis mis nendest praeguseks saanud oleks?

Sellel hetkel oli mul Mieszko, eks ole. Poola suuruselt kolmas šokolaaditootja. Siis oleks nad tegelikult kõik rõõmsasti koos töötanud. Osa suuremast kontsernist. Seal oli selge strateegia taga.

Oli paari strateegilise partneriga räägitud, kes oleks tulnud sinna kaasinvestoriks, aga tol hetkel kadus ju kõigil investeerimishuvi. Eriti veel kusagile Ida-Euroopasse investeerida. “Kust sa helistad, poiss. Vale number, ära enam helista.”

Millal hakkasite mõtlema, et võiks Eesti Gaasi osta?

Oli 2010 vist. Analüüsisime tükk aega. Lauma ostust hakkasin mõtlema aastal 2000.

Läks tunduvalt kiiremini. Ja seekord Eesti Gaasi ei õnnestunud osta.

Paljusid asju ei õnnestu osta. (Naerab)

Millest veel olete ilma jäänud?

(Paus) Ikka on juhtunud jahHindan neid asju kogu aeg uuesti. Firmad ei ole kuhugi kadunud ja mina ei ole kuhugi kadunud. Kui tuleb õige aeg ja olen ettevõtte jaoks parim omanik, ju ma selle saan siis.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. July 2017, 01:39
Otsi:

Ava täpsem otsing