Soome minister: kodanikupalka vajavad kõik arenenud riigid

Ehk madalapalgalisele tööle tuleb peale maksta. Vastasel juhul pole täishõive arenenud ühiskonnas võimalik. Töötuse lõks on aga ühiskonna jaoks kulukam ja suurem probleem kui kõrgem maksuprotsent keskklassile, rääkis Mykkänen intervjuus Äripäevale, kus jutuks oli ka pead tõstev protektsionism, Hiina investeeringud Euroopas ja ärivõimalused Aafrika abistamisest.

Kaubandussõja risk on Soome majanduse toibumisele tõesti kõige suurem risk. Kümme aastat tagasi poleks seda ette kujutanud. Euroopa ja – rääkisin just Urve Paloga – Eesti eesistumise jaoks on väga oluline näidata, et jätkame oma vabakaubandusagenda elluviimist.

Donald Trump – pärast USA väljaviimist Vaikse ookeani ülesest kaubanduslepingust (TPP) on olnud vähe protektsionistlikke samme ELi või isegi Hiina suunal. Risk on olemas, kuid see ei ole realiseerunud.

Ma arvan, et päris probleem, mis seletab ka Brexitit ja populismi lääneriikides, on valdavalt seotud siseriikliku tööturuga. Tehnoloogiline revolutsioon on suurendanud tootlikkuse vahet sellisel moel, et meil on palju vähem töökohti neile, kel on vaid kohustuslik haridus. Nii kardavad miljonid, et nende tulevik saab olema kehvem kui nende vanematel. Tahetakse protestida poliitika vastu, kuid lihtsam on olla sisserände ja vabakaubanduse vastu kui näha, et tegelikult tuleks tööturg reformida, et oleks ka lihtsamad töökohad, mida valitsus sotsiaalkindlustuse kaudu toetaks. USAs toodeti mullu autosid rohkem kui kunagi varem, kuid töötajaid oli 250 000 vähem kui 20 aastat tagasi. Robotid võtsid töö, kuid süüdistavad  mehhiklasi.

Mulle meeldib, et tal on plaan reformida Prantsuse tööturg ja majanduspoliitika. Just seal peitub mehhanism, mis tagab taas kõigile võimaluse väärikat tööd teha. Ei ole vaja süüdistada välistegureid meie sisesüsteemi probleemide pärast.

Soomlastele näiteks on oluline, et saame oma jäälõhkujate teenust müüa ka Kanadas. Kui deklareerime Euroopas, et teatud osa riigihangetest peavad olema Euroopa kaubad, provotseeriks see vastaspooli tegema sama. Tagajärjeks on vähem kaubavahetust. Mina olen selle vastu.

Mis tagaks ausa kaubanduse? Vastus algab ideaalis sellest, et parandame instrumente vabakaubanduslepingutes, mis võimaldavad tagada, et ka vastaspool järgib tööturu reegleid ja keskkonnastandardeid.

Ma ei tea, kas on agendat, aga oleme suutnud maailmale näidata Balti ja Põhjala piirkonda kui olulist innovatsioonikeskust, eriti IT ja tervishoiutehnoloogia sektoris. Sel põhjusel jälgivad Hiina liidrid, riigifirmad ja -fondid hoolega, mis siin toimub, et investeerida. See on väga positiivne.

Rääkisime (Tallinnas – toim) ettevõtjatega, kuidas oma tugevusi ühendada. Pekingist vaadates ei tehta vahet Soome, Eesti, Rootsi vahel – see on üks Läänemere regioon. Põhja-Euroopa bränd on praegu väga positiivne ja me peaksime sellele baasile ehitama.

See võiks olla võimalus soomlastele ja Balti riikidele, olla usaldusväärne jaam Hiina kaupadele, mida transporditakse maismaad mööda. Olin juunis Kasahstanis ja imestasin, kui suured on nende investeerimisplaanid hiinlastega raudtee ja maanteeühenduste rajamiseks Astana kaudu. Ja Venemaa kaudu Peterburi piirkonda. Kui osa Hiina Euroopa kaubandusest tuleks maismaad mööda Läänemerele, saaksid suure osa Venemaa sadamad, kuid jätkuks ka Soomele, Eestile, Lätile. Stora Enso on juba Kasahstani kaudu transportinud tselluloosi Hiinasse – ajakulu on väiksem ja hind konkurentsivõimeline. Mitu Soome firmat mõtleb, kas mitte samuti seda teed kasutada.

Soome firmadest on näiteks mängutootja Supercell nüüd Hiina investori kontrolli all. Supercell on hea näide. Rääkides asutajate Ilkka Paananeni ja Mikko Kodisojaga, neil pole mingeid probleeme. Meeskond on Helsingis nagu enne. Uute omanikega on aga saadud juurdepääs Hiina ja Ida-Aasia turule.

Suurem risk on see, kui Euroopa teeb ennast nii keeruliseks, et Aasia investor ei tule.

Eesti on konkreetne näide – te poleks kunagi saavutanud sellist elatustaset 20 aastaga, kui te poleks välisinvestoritele uksi avanud. Mis puudutab hirme, et Hiina riigifirmad ei püüa osta kasumlikku äri, vaid teavet, et see Hiinasse üle kanda, siis on meil Soomes ja kokku 13 liikmesriigis vastav seadus juba olemas. Need võimaldavad piirata investeeringuid, kui nähakse strateegilist omahuvi, et enamusosalus ei oleks Hiina kätes. Me ei vaja lisabürokraatiat ELi tasandil.

Püüan arengupoliitikas rohkem rõhku panna sellele, et aidata firmadel leida riskiraha, kui nad lähevad kõige ebastabiilsematesse riikidesse äri tegema. Investeerime praeguse valitsuse ajal pool miljardit eurot peamiselt Finnfundi kaudu, kuid kasutada saab ka näiteks Maailmapanga vahendeid.

Üks meie projekt – avame praegu Aafrika suurimat tuuleenergia parki, mis katab 20% Keenia energiatoodangust. Seal on Soome tehnoloogia. Soome firmadest on arengumaades aktiivsed Nokia ja Wärtsilä, sest kasvavad eelkõige kaks asja – energiavajadus ja kommunikatsioonitehnoloogia. Mobiile on Aafri­kas järjest rohkem. Teeme valitsustega koostööd, aitame leida projekte, korraldada rahastust. Nokia võttis tänavu osa CodeBusi projektist, mis oli Soome algatus. Buss rändas mööda Aafrikat ja õpetas lapsi programmeerima. Seda võiks edaspidi teha koos Eestiga ja ELi digitaalse arengu agendaga.

Rääkisime peamiselt sellest, kuidas ühendada jõud piirkonna kuvandi loomiseks. Ja ka sellest, et väga oluline viis regiooni ühenduste viimiseks järgmisele tasemele on raudteetunnel Tallinna ja Helsingi vahel. 

Jah. Et see oleks majandsulikult tasuv, peab olema kiire ühendus Helsingist Berliini. Siis oleks nii kaubavedusid kui ka reisijaid. Vaadake Malmöt ja Kopenhaagenit. Kui nad ütlesid, et ehitavad silla Taani ja Rootsi vahele, hakkasid mõlemal pool kohe investeeringud kasvama. Arutasime, kuidas ka siia  investeerimist ergutada usus, et ühel päeval on ühendus olemas. Aga see on pikaajaline projekt.

See on valmistumine tulevikuks. Järgmisel 20 aastal peame kõigis lääneriikides kehtestama süsteemi, kus kõige madalamatele palkadele maksab riik toetust juurde. Inimesed saavad sotsiaalkindlustust ka siis, kui töötavad. Muidu on vaid kaks valikut – keelata suur osa võimalikest töökohtadest, näiteks et keegi ei saa Soomes võtta töökohta, kus palk on alla 1000 eurot. Siis ei oleks kõigile tööd, sest tootlikkuse vahed on juba nii suured. Peame tunnistama, et lääne ühiskonnas täis tööhõive saamiseks peame lubama, et osa töökohti ei oleks nii hästi tasustatud. Ja kui tahame ühiskondlikud lõhed hoida väiksed, peame subsideerima madalamaid palku. See on peamine baastulu idee.  Praegu on Soomes töötuskindlustuse süsteem selline, et sageli sa ei saa võtta tööd, mida pakutakse, et mitte kaotada toetust. See on täiesti vale.

Soome eksperimendis makstakse 2000 töötule 560 eurot kuus ja nad võivad teha, mis tahavad. Anekdootliku info põhjal kuuleb intervjuudest nende inimestega, et üsna paljud tunnevad, et nüüd on neil võimalus teha seda, mida nad varem ei julgenud. Mõned mu parteikaaslased parlamendis, kes olid kodanikupalga vastu, tunnistavad, et kui see nii on, et sotsiaaltoetuste pärast pole inimesed riskinud äri alustada, tuleb süsteemi muuta ja mõelda ehk baastulu peale.

Küsimus taandub sellele, mis on tähtsam – kas nii madal maksumäär keskklassile kui võimalik või töötuse lõksust hoidumine. Ilmselt tuleks keskklassi makse tõsta, mis pole hea, kuid halvim on töötuse lõks.

Võib-olla talv, mis sunnib pingutama ja tööd tegema. Seaduste austamine, mis on osaliselt seotud sellega, et Soome iseseisvusliikumine tugines Soome enda juriidilisel süsteemil, mis lõi suhtumise, et seadus on meie poolel. Peterburis kogesin, et Venemaal näiteks sellist suhtumist õiguskorda pole, see on midagi, mida impeerium peale sunnib. Kolmandaks haridus, kuhu hakkasime investeerima 1920ndatel ja mis aeglaselt aga kindlalt aitas luua teadmispõhise majanduse. Ja õnne on meil olnud. Ajalugu oleks väga lihtsalt võinud minna teisiti