Elu haamri all: oksjonil spaahotell ja vintage-golfikomplekt

Staažikas kohtutäitur Mati Kadak ei pea kaua mõtlema, mis on tema meeldejäävaim müük oksjonil. Ta oskab paugupealt öelda: Laulasmaa spaa! See on tal hästi meeles, kuna oli ainulaadne juhtum, kus kõik osapooled jäid rahule. Ostja pani spaa uuesti tööle ja nüüd on see veel suurem kui enne. Oksjon toimus kuus aastat tagasi.

„Koostöö sujus nii võlgniku, sissenõudja kui ka Keila valla vahel. Suutsime spaale valve peale panna, lõhkumise ära hoida. Sissenõudja sai oma raha ja võlgnikule jäi ka veel kõvasti järele,“ meenutab Kadak.

Kaks tegelast, kes avastasid kavala teenimisviisi

Kohtutäitur Risto Sepa sõnul leiavad inimesed üha sagedamini üles täiturite ja pankrothaldurite peetavad oksjonid, kust võib uskumatult hea hinnaga uskumatuid asju leida. „Nüüd saame internetis propageerida seda, et inimeste omandid müüdaks võimalikult kõrge hinnaga maha, sest siis on ka tõenäolisem, et ta kustutab oma võla ja talle endale jääb veel ka midagi järele. Ma tean paljusid, kelle jaoks on meie keskkonnast asjade kokkuostmine ja kallimalt edasimüümine teenimise allikas,“ räägib ta.

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler Kristi Hunt toob välja statistika: iga kuues oksjon lõpeb müügiga. „Ostjate seas on nii esmakordseid, juhuostjaid kui ka selliseid, kes osalevad enampakkumistel järjepidevalt,“ märgib ta.

Sepp meenutab, et kui kohtutäiturid olid veel riigi all ja tema töötas täitevosakonnas, siis käis enampakkumistel järjepidevalt kaks inimest. „Informatsioon, et sealt saab asju osta, oli nõnda ahtake. See ei tulnud mitte kusagilt välja. Kuidagi olid need kaks inimest sellest teada saanud ja ostsid võileivahinna eest massiliselt ühikatube kokku.“

Emotsionaalsed müügimängud

Sarnaselt kõige muu müümisega aitavad haldurite ja täiturite ärile kaasa hea turundus ja klassikalised müügimeeste nipid.

Hunt toob näiteks ühe mikrobussi müügi, kus sõidukit nimetati oksjonil „helesiniseks unelmaks“. Sepalgi on kohe üks kaval müügitrikk varrukast võtta: „Arestin näiteks kunstiteose ja panen sama arestimishinnaga oksjonikeskkonda üles. See üritus nurjub, keegi ei osta, sest hinda peetakse ilmselt kõrgeks. Hindan selle 25% alla, panen uuesti pakkumisele ja hind tõuseb oksjonil esimesest pakkumisest kõrgemale. Kõik vaatavad – vau, nii odav! Registreerivad end oksjonile ära ja siis juba paugutatakse emotsiooniga hindu üle.“

Ta märgib, et palju sõltub ka sellest, millised pildid varast teha, kuidas seda kirjeldada ja kui palju infot suudab müüja kauba kohta anda. „Paned juurde kunstiteose mõõdud, kirjeldad ära tehnika, milles see tehtud on.“

Saadaval golfifänni maiuspala

Tavaliselt müüvad täiturid ja haldurid kortereid, maid, pärandvara ja firmade osalusi. Näiteks eile olid oksjonikeskkonnas väljas teiste hulgas kalakasvatushooned Rõngus, garaaž Loksal, ohtralt kinnisvara Kohtla-Järvel, käsitööna valmistatud nahast pliiatsitops ja külalisteraamat ning abstraktsematest kaupadest kohtuotsusel rajanev nõue ja osalus nii mõneski ettevõttes. Eelmise kvartali kalleima alghinnaga müügieseme müüs samuti Sepp – 595 000eurone vanalinna korter.

Vahel satub sekka aga ka selliseid haruldusi, nagu Sepal praegu kontoris haamri alla minekut ootamas  – vintage golfivarustus. Kolm umbes 20 aasta vanust golfikotti, täiesti puutumata. Golfikepid veel mullikiles.

„Tegime ukse lahti, võlgnikku polnud väljatõstmise ajal kodus. Kohtutäitur peab siis vara üles kirjutama ja hoiustama. Selles majas polnud muidu ühtegi arestimisväärset asja, aga pööningule ronides avastasin terve hunniku raamitud maale ja need golfikotid. Koloreeritud graafikaplaadid vana Berliini vaatega ja mõned vene nimega graafikateosed. Mul on tunne, et omanik on kunagi galeriid pidanud. Kõigil maalidel konksud kenasti küljes,“ meenutab Sepp.

Golfikotid plaanib Sepp koos maalidega müüki panna, nii et ainuüksi golfikeppe osta ei saa. „Mul on kartus, et kui ma panen kotid eraldi müüki, siis need ostetakse ära, aga lõpuks jään virelema mõne üksiku maaliga. Neid olen püüdnud tükk aega eraldi müüa. Hinnad lähevad juba naeruväärseks, 5 ja 10 euro vahel. Lihtsam on teha tervikvara müük.“

Kunstigurmaanide oaas

Kord on Sepp müünud maha ka taignasegamise masina, mille omanikuks sai õnnelik pagaritööstus. Viimase aasta müügiartiklid on teinud õnnelikuks aga hoopis teda ennast: aasta on olnud eriti viljakas kunsti vallas.

„Mõni kuu tagasi müüsin Wiiralti joonistuse. See on üliharv. Wiiralti graafikat ikka liigub, aga joonistusi naljalt pole. Alles hiljuti müüsin ühe Ants Laikmaa töö. Sellist asja juhtub väga harva. Ühe Evald Okase 1946. aasta värvilise pliiatsijoonistuse müüsin ka. Pallase töid kaks tükki. Esimese vabariigi aegsed – 1929. aasta Laikmaa ja Rudolf Mäesepa 1933. aasta teose. Ma olen 17 aastat seda tööd teinud, nii teravaid asju pole varem ette sattunud,“ ütleb Sepp.

 

Oksjonipidaja nuhtlus: Kohtla-Järve korter

Kohtutäiturid Risto Sepp ja Mati Kadak kinnitavad, et tegelikult on võimalik kõik asjad lõpuks maha müüa, sest kõik sõltub hinnast.

„Minul pole mitte ükski asi müümata jäänud. Igal asjal on oma hind ja hind sõltub omakorda asukohast. Ükskord müüakse see ikkagi maha,“ ütleb Kadak.

Aga mõlemad kinnitavad, et tõeline nuhtlus on ääremaa korterid, mida esindab praegu hästi üks keskmine kohtutäituri või pankrotihalduri valdusse jõudnud Kohtla-Järve korter, kus kommunaalvõlgnevused on suuremad kui korteri enda väärtus.

„Minul on ka praegu üks, mida olen müünud vähemalt aasta jagu. Kohtla-Järve korterite puhul oleneb kõik sellest, millises majas see asub. Neil on võlad kaelas, küte lülitatakse välja ja neis pole võimalik talvel elada. Välja kolides lõhutakse ja lagastatakse kõik ära,“ räägib Kadak.

Ta lisab, et täiturite-haldurite müüdava kinnisvara hind on tavaliselt turuhinnast väiksem, sest neil on oma riskid – kui võlgnik ei lahku majast, tuleb hakata tegelema väljatõstmisega.

„Ühest otsast ütleb sissenõudja: „Mis sa passid? Müü!“ Teisalt olen kimbatuses, sest ostjaskonda sellele korterile ju reaalselt pole,“ kirjeldab Sepp.

Väga keeruline müügiartikkel on ka osaühingute osad, mida täiturid saavad arestida. „Korraliku tausta ja käibega, pikalt turul tegutsenud firma on üks asi, aga värskelt sissemakseta tehtud firma – neid võib igaüks vorpida. See on juba nuhtlus, mille otsas peab end siis põrgatama, oodates, et selle likviidsus kuidagi kasvaks kas siis nime või aastate pealt,“ sõnab Sepp.