Kehastunud kirg

Lydia Rahula  Foto: Andras Kralla
Vilja Kiisler • 24. september 2017
Jaga lugu:

"Ma pühendun jäägitult. Ma annan endast kõik ja ma teen seda kirega," ütleb koorijuht Lydia Rahula. Intervjuust selgub, et koori ja ettevõtte juhtimisel on palju ühist.

Millest te mõtlete hetk enne seda, kui tõstate laulupeol ühendkoori ees käed ja tekitate selle kandva hetke vaikust, enne kui helid vallutavad ilma? Missugune on see keskendumine, see vaimne seisund, millega juhtida suurt inimhulka tegema midagi võimsat?

Te ütlesite selle sõna ise ära: keskendumine. Mõtlen hetk enne koori ette astumist, mida ma neile ütlen. Teinekord tuleb see ka spontaanselt. Kuidas käima tõmmata, see oleneb ka laulust. Sel aastal juhatasin Rein Rannapi „Õunalaulu“, mis on rokilugu, siis tuletasin lauljatele meelde, et nad ei väsiks, ja küsisin, kas nad on valmis, kas teeme ära. Ma pean süstima neisse energiat, sära. Keskendun sellele, et laul läheks kohe käima, mõtlen läbi tempo. Naeratan neile, et nad oleksid vabad ja rõõmsad – ja läheb lahti. Ja ma keskendun.

 

Tallinna Poistekoori ja Eesti Lastekoori asutaja.

Üldlaulupidude dirigent, 21. kooli muusikaõpetaja.

Kahe lapse ema ja mitmekordne vanaema.

Saab järgmise aasta jaanuaris 70aastaseks.

Kuidas te saavutate selle, et koor keskenduks samal määral nagu teie ise?

Suurel laulupeol on see päris keeruline, sest dirigent on seal ees keskel, aga külgedelt jään ma väga kaugele. Siis ma ei dirigeerigi ainult keskele, vaid ikka ka vasakule ja paremale, et kõiki kaasa tõmmata.

Kuivõrd te mõtlete nende peale, kes kuulavad, kaamerate peale?

Ma ei märka seda. Lähen täiesti oma rolli sisse, mõtlen ainult sellele, et laul tuleks välja; keskendun nendele inimestele, keda ma dirigeerin. Ja ma annan endast kõik, ja ma teen seda kirega. Kui kirge ei ole, siis ei tule vastu ka midagi. Selleks, et dirigendina midagi vastu saada, pean ma ise väga palju andma. See käib nii ka õppimise protsessis – mitte nii, et mina tahan saada. Tähtis on andmine.

Kuidas luua see tunne ja teadmine, et kirg ja võime anda on olemas just siis, kui seda tarvis on? Näiteks kui olla väsinud?

Mul kaob väsimus, kui ma lähen koori ette. Minus hakkab kõik keema. Ma olen täiesti omas rollis, ma pühendun jäägitult, tegelen ainult sellega. Ma lähen täiesti selle sisse, unustan kõik ära, väsimuse ja muu, absoluutselt.

Dirigendi töö on inimeste juhtimine. Missugused on teie juhtimisprintsiibid?

Suure firma juht ongi nagu dirigent, ta juhib masse, ja seal massis on ju kõik inimesed ise iseloomuga. Juht peab nende kõigiga arvestama. Juba koolis torkab silma, kellest võib tulla juht. Laululaagrites, kus poisid jalgpalli mängivad, tulevad liidrid kohe välja – nemad organiseerivad mängu ja tahavad olla kapten. Juhi töö on natuke nagu plastiliini voolimine – plastiliini peab ka enne soojendama, kui seda saab vormida.

Dirigent ei saa olla demokraatlik. Ta peab olema autoritaarne. Ta peab jääma oma otsuse juurde, ei saa arvestada kõikide soove. Mul on noot ees, ei saa seda laulda teisiti, kui noodis kirjas on. Ja ma pean õpetama ka nooti tundma. Muidugi on koori elus ka demokraatlikke aspekte – mida me teeme, kuhu läheme – lihtsalt laulu õppimise juures ei ole seda. Ettevõttes on ka nii, et töötaja peavad olema lojaalsed oma juhile.

"Dirigendil ja juhil peab on oma mõte, ja ta peab suutma selle mõtte teoks teha. See on nagu üks vereringe, armastuse mäng muusikas – nii nagu mina mõtlen, peavad kõik suutma mõelda. Kui igaüks mõtleb omamoodi, siis see lihtsalt ei toimi."  Foto: Andras Kralla

Need lauljad, kes nooti ei tunne, õpivad laulu selgeks kuulmise järgi, ja nii saavad nad esineda ka. Aga kui on konkursile minek, siis nii ei saa – siis on vaja kvalitatiivset hüpet. Noodi tundmaõppimine pole kerge, aga see on põnev, ja see on väga loov tegevus, kui õpetada metoodiliselt õigesti. Ja kui siis eduelamus tuleb – see rõõm on nakatav.

Juhil peab olema pühendumine ja kirg. Dirigendil ja juhil peab on oma mõte, ja ta peab suutma selle mõtte teoks teha. See on nagu üks vereringe, armastuse mäng muusikas – nii nagu mina mõtlen, peavad kõik suutma mõelda. Kui igaüks mõtleb omamoodi, siis see lihtsalt ei toimi.

Kui ettevõttes mõni nooti ära õppida ei taha, siis juht otsustab, et see inimene ei jää kauemaks meiega. Mida teie siis teete, kui vanemad toovad laulma lapse, kellele on elevant kõrva peale astunud?

Tallinna poistekooril on ettevalmistuskoorid, kuhu võtame lausa nelja-aastasi. Mõni alguses ei pea viisi, aga me võtame nad ikkagi. Ja vahel vanem ei teagi, et laps peab viisi, temaga pole kodus tegeldud. Aga kui tegelda, siis hakkavad paljud viisi pidama. Vahel öeldakse, et kõik hakkavad – see on sama hea, kui et igaüks võib kõrgust hüpata. No võib küll, aga kui palju? Paljud on sellised, et nad laulavad õigesti koos teistega, aga mitte üksi. Koorijuht võib sellise lapse panna tugevate lauljate teiste vahele, ja siis on kõik hästi. Kontsertkoor nõuab juba teravat kuulmist. Mõnest ei saa lauljat, aga saab hea pillimängija. Aga tahtmine peab muidugi olema.

Koorilauluimed ja paljud teisedki imed sünnivad enamasti kõva harjutamise tulemusena. Kuidas panna tööd tegema ja vaeva nägema väga noored inimesed, kelle tähelepanu on sageli hajali?

Keskendumine on keeruline protsess. Vahel ma näen, et nad vaatavad mulle kalapilguga otsa: ei räägi vastu, aga ei kuula ka. Siis ma näitan kahe sõrmega silmade peale ja ütlen: keskendu. Ja siis nad hakkavad jälle kuulama, mis ma räägin. Aga tööprotsess ise peab olema ka huvitav. Ma otsin kogu aeg seda tagasisidet, et me oleme koos ja meil on koos huvitav. Poistele meeldivad väljakutsed ja nad on neiks valmis. Klassika on vahel raske, ka proffidele üliraske. Aga just väljakutsed hoiavad neid koos.

Aga ikka tekib vahel see surnud punkt, kust edasi ei oska, võib-olla enam ei tahagi. Mida te ütlete siis, kui kuskilt enam ühtegi päikesekiirt ei paista?

Elu koosnebki tuhandest pisiasjast, ja need pisiasjad peaksid olema paigas. Selle Tallinna poistekooril, mille ma olen asutanud, ei ole mänedžeri. Ma pean kõik ise valmis ja välja mõtlema. Kõik väiksed asjad peavad toimima. Ja ma küsin endalt vahel: kas mul on ikka mõtteid ja ideid? Mõtlen juba suvel selle peale, mis saab sügisel. Siis ma vaatan loodust, loen. Mulle meeldib lugeda arvamusartikleid, mis pakuvad lahendusi – ja see annab mulle impulsi. On ka raskeid hetki, ja siis ma mõtlen, kas mul on veel midagi nendele poistele anda. Aga kui ma hakkan tegema – ja teen ära –, siis ma näen, et mul on anda.

Kuidas panna inimesi uskuma, et nad oskavad ja suudavad?

Kui mõni laul ei tule üldse välja, siis ma jätan selle katki ja võtan mingi loo, mida nad ise tahavad ja ütlevad – jess! See on nagu komm, väsimus on kadunud, ja kõik on tore. Ma panen laulule sageli ka liikumise juurde. Kui laulule liikumine juurde panna, siis tekib põnevus ja väsimus läheb üle. Ma ei saa kunagi laste peale vihane olla. Kui lapsel on probleem, siis pean mina selle ära lahendama, sest temal pole elukogemust.

Mis teid inspireerib, mida üldse tähendab inspiratsioon?

Mulle meeldib ilu. Kui ma näen midagi, mis on ilusti sätitud ja hästi läbi mõeldud, olgu arhitektuuris, sisekujunduses või looduses, siis see annab mulle väga palju. Ma tahan alati oma mõtted lõpuni mõelda, aga koolis ei ole mul selleks aega. Tahan vahel olla täiesti omaette. Mulle meeldib lugeda, nii ajalehti kui ka raamatuid. Lugemisest saan ma alati inspiratsiooni ja mu mõte hakkab tööle. Väga inspireerib ka reisimine ja rattasõit. Teinekord saan inspiratsiooni ka abikaasaga arutledes. Kuna ma olen nii palju muusika sees, siis ma armastan väga vaikust ja omaetteolemist. Inspiratsioon tekib mul alati ka töös olles, ise, spontaanselt.

Millesse te usute? Mis on need põhimõtted, millest te kunagi ei tagane?

Ma usun oma perekonda, mu perekond on tugev. Usun headusesse. Ma olen ise aus ja siiras, mis mõnikord võib-olla tundub naiivne. Usun lapsemeelsusse ja siirusse, tahan pugeda inimeste sisse, ma töötan ju lastega, ja ma suudan seda. Kui lapsed tulevad ja kallistavad, siis ma tunnen, et olen õigel teel. Usun inimeste aususse ja tunnen rõõmu, kui teistel läheb hästi – kui keegi teeb midagi hästi, siis tunnen ma, et ka mina võin teha hästi.

Mida te teete selleks, et olla suurepärases vormis ja näha välja nii hea, nagu te näete?

Teate, ma olen laisk inimene. (Naerab.) Täna hommikul jäid mul kätekõverdused tegemata. Ma olen küll otsustanud, et iga päev tuleb teha kätekõverdusi ja jalgu tõsta. Ja kükke teen ka, ma võin need teha ligi sada, aga ma lihtsalt ei viitsi lõpuks. Vahel teen 40 kükki või 60. Kätekõverdusi võin 30 teha, kui ma päris iga päev teeksin. Ma ikkagi sunnin ennast. Mul on tugev baas all, olin ju sportvõimleja. Toorest ingverit söön igal hommikul võileiva ja kohvi kõrvale. Mul on palju energiat ja ma kulutan ära selle, mida ma söön.

Mida te kahetsete, mida teeksite tagantjärele teisiti?

Kahju on, et olen selle ajastu laps, mil võõrkeeled ei olnud popid. Meie koolis oli saksa keel, inglise keelt ei olnud. Väga kahetsen, et ma noorest peast inglise keelt õppima ei hakanud. Ma saan küll aru ja suudan rääkida, aga mitte hästi. Olen mõelnud, et võtan kätte ja õpin, aga lugemist on nii palju, ja õpetajana ei õpeta ma ka ju mitte ainult muusikat, vaid ka inimeseks olemist – aga et seda teha, pean ma olema palju lugenud.

Teil on varsti suur sünnipäev, millel on lõpuks null. Kuidas tähistate?

See on minu jaoks väga hirmus. Mitte see number, aga ma soovin, et see sünnipäev saaks ruttu läbi. Kui ma sain viiskümmend, siis oli see ikka väga frustreeriv. Aga nüüd ei ole enam. Tütar ütles ükspäev, et ema, sinuvanused on muidu hoopis teistsugused. Aga ma ise ei tunne seda – number ei riku inimest.

Mis on see, mida te oleksite tahtnud öelda, aga ma ei osanud pärida?

Iga inimene võiks jääda iseendaks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum