Paet ei usu Reformi ja EKRE liitu

Ka minu jaoks oli selles teates puudu politsei ülearuse vägivalla hukkamõist. Eks see tulenenud varasemast taustast, et iga riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust austatakse. Põhimõtteliselt on see ju kindlasti õige, aga iga olukord on oma nüanssidega, mida oleks võinud avada. Oleks võinud ka osapooli kõnelusele üles kutsuda, eriti arvestades, et Eesti on Euroopa Liidu eesistuja. Eesistumine ei tähenda ainult au ja kuulsust, teinekord on vaja keerulistes olukordades ka natukene pingutada.

Sõnavõttude nüansid olid muidugi erinevad, nagu on olukord Kataloonias endaski. Läbiv sõnum oli ikkagi vägivallast hoidumise vajadus ja politsei ülemäärase jõukasutuse hukkamõist. Valdav hoiak oli, et tuleb püüda Hispaaniat koos hoida. Osa sõnavõtjaid viitas aga, et möödas on see aeg, mil Hispaania keskvalitsusel on võimalik pingeid vähendada ainult selle jutuga, et meil on põhiseadus, teie olge vait ja ärge segage. Põhiseadust ja muid seadusi saab muuta.

Praktikas ongi nende mõistete vahel vastuolu. On hulk rahvaid, kellel oma riiki ei ole, kuigi enesemääramisõiguse järgi võiks neil see olla. Reaalne olukord – suveräänsuse tunnustamine teiste riikide poolt – on selle vastu. Ainuke lahendus Kataloonia juhtumis kriisist välja jõuda on see, kui Hispaania keskvalitsus astub katalaanide juhtidele sammu lähemale. Ainuõige oleks ka, kui Kataloonia juhid omakorda ütleksid, et nad ei kuuluta esmaspäeval iseseisvust välja – selge, et keegi seda ei tunnusta, nii et see samm ei vii eesmärgile lähemale.

Kõikide riikide olukorrad on unikaalsed. Šotimaa referendumit näiteks oli võimalik legaalselt korraldada. Hispaanias see võimalik ei ole, aga auru väljalaskmiseks oleks õigem asuda seaduste muutmise teele ja selleks legaalne võimalus anda. Enne seda verist pühapäeva näitasid avaliku arvamuse uuringud, et ka Kataloonias endas on iseseisvuse pooldajaid alla poole. Liiga palju pole Hispaania keskvalitsusel ju peljata, ja seda üllatavam on, et nad valisid vägivaldse tee, mis muidugi muutis kogu pilti ja katalaanide arusaamu. Kataloonias pole nüüd enam see seis, mis oli enne pühapäeva.

Ma usun, et hea tahte korral on võimalik tänasest raskest olukorrast üle saada. Aga see eeldab tahet mõlemat poolt. Hispaanias ei ole üheparteisüsteem. Jah, tänane valitsuspartei on väga jäik, aga see ei tähenda, et see valitsus püsib igavesti. Pärast pühapäeva ei ole pilt ka Madridis enam nii ühene. Hispaania opositsioonipoliitikud heidavad Rajoyle (Mariano Rajoy – Hispaania peaminister, Rahvapartei juht – VK) ja tema valitsusele aina enam ülemäärase politseijõu kasutamist ette. Ei saa kindel olla, et praegune valitsus pikka aega püsib. Mitte ainult katalaanidel, vaid ka paljudel hispaanlastel on paha tunne selle pärast, mis pühapäeval juhtus. Mitu Madridi poliitikut leiab, et Rajoy peaks tagasi astuma. Sisemaine kriitika on päris tugev.

Öelda, et suurem osa katalaane tingimata iseseisvust tahab, oleks liiga palju väita. Kindlasti tahavad nad Hispaania keskvalitsuse suhtumise muutust, veel rohkem õigusi ja autonoomiat. Endale antakse aru sellest, et kui Kataloonia lahkub Hispaania koosseisust, siis lahkub ta ka Euroopa Liidust, NATOst ja Schengenist. Seda ratsionaalset poolt ei maksa alahinnata.

Jah, ma olen nõus, et riskid ei ole sugugi vähenenud. Eile (neljapäeval – toim) vahistati näiteks Hispaania politseijuht, sest ta ei allunud Madridi korraldustele referendumi ajal ja eel. Lisaks need ähvardused seoses esmaspäevaga kuni selleni välja, et toome sõjaväe tänavatele. Selline eskaleerumist soodustav toon on väga ohtlik. Jah, võib mujalt riigist politseijõude kohale tuua, aga ka kohapeal on relvastatud politsei, välja õppinud päästeametnikud ja tuletõrjujad. Üks riskantseimaid stsenaariume on see, et need relvastatud ja väljaõppinud mehed satuvad vastamisi.

Kahjuks küll. Kui lähiajalugugi vaadata, siis Hispaania on olnud aldis diktatuurile, küll riigipöördekatsetele.

Alati võib ükskõik mida ükskõik millega võrrelda. Aga see ei aita eriti edasi konkreetsetes asjades. Kataloonia olukorda on üritatud võrrelda ka Kosovoga, Ida-Virumaaga, Krimmiga. Lahenduste otsimisele see kaasa ei aita. Kõige suurem erinevus Kataloonia olukorra ja Eesti vabanemise vahel on ikkagi see, et tänane Hispaania on õigusriik. Seadused on olemas, kohtuvõim on olemas, valimised on vabad, on eri parteid ja poliitilised suundumused nii Hispaanias kui ka Kataloonias. Suures pildis on ikkagi tegemist vaba ühiskonnaga. Eesti oli totalitaarse riigi okupatsiooni all.

Krimmi puhul naaberriik tuli sisse ja võttis tüki territooriumist ära. Kataloonia puhul ei ole sündmustesse sekkunud mõni kolmas jõud. Ei ole kolmanda riigi agressiooni.

Kui mõned Vene ideoloogid üritavad endale soodsaid paralleele tõmmata, siis see on ikkagi väga õhuke jää. Ainuke koht, kus Venemaa tahab hagu anda, on ükskõik missuguse sündmuse kaudu Euroopa Liitu nõrgestada, NATOt ja lääne ühtsust nõrgestada.

Eestis ei ole pinnast selliseks asjaks. Ei ole kriitilist hulka inimesi, kes tahaks olla Eestist eraldi. Isegi käredamatel aegadel kui praegu on narvalaste ja teiste idavirulase seisukoht olnud, et jah, me ei jaga kõiki Eesti välispoliitilisi hoiakuid, aga enamik neid inimesi teab väga hästi, missugune on olukord Venemaal, missugune on seal lihtinimese majanduslik ja poliitiline olukord – seda ei soovita.

Vaenu külvamine ei ole kellelegi kasulik.

Ma ei ole nõus, et see valimiskampaania külvab kellegi vahel vaenu. Kui nimetada asju õigete nimedega, siis see ei ole ju vaenu külvamine. Kõik avaliku arvamuse uuringud annavad selle vastuse, et eestlaste seas on kõige populaarsem Reformierakond ja Eesti venelaste seas Keskerakond. Nii ongi, see on lihtsalt fakti konstateerimine.

No mis häbi, kõik uuringud ju ütlevad seda.

Ma ei ole teie väidetega nõus. Huvitav, et mälu on nii lühike. Kui Eesti valitsuse liige räägib tõsimeeli, et Eesti ei peaks NATOsse kuuluma, kui ikka kehtib see leping Venemaa juhtparteiga – see leping kehtib, see on fakt –, kui ühe partei juhtivtegelane käib korduvalt sõjakurjategijal Assadil külas, kas see kõik peaks jääma tähelepanuta?

Aga Yana Toom?

Lühike vastus on jah, muidu poleks ju vaja sellist lepingut pidada. Põhjusi selle lepingu tühistamiseks on Venemaa andnud küll ja küll. Miks on Keskerakonnal vaja seda lepingut hoida – Krimmi ja Ukraina sündmuste valguses – mina ei saa aru. Ma ei arva, et seda lepingut hoitakse lihtsalt laiskusest.

Alati oleks saanud paremini. Kõikidel valitsusparteidel on vastutus nende asjade eest, mis ei ole läinud nii hästi või nii kiiresti, kui me oleksime tahtnud. Eestil on läbi aegade olnud koalitsioonivalitsused, kõigi valitsuste tegevus on olnud kompromiss.

Ei ole vastuolu. Kellelgi pole midagi selle vastu, et koostöö kogukondade vahel võiks olla hea. Jutt käib ikkagi konkreetse erakonna konkreetsete poliitikute käitumisest, mis on Reformierakonnale vastuvõetamatu.

Meie ei kanna ühe inimese või poliitiku vigu üle kogukonnale.

Me oleme hukka mõistnud ka Oudekki Loone käitumise 9. mail, kui ta sinelis ja punaste nelkidega mööda Tallinna marssis.

Ei ole.

Just. See juhul kui ongi siin kõige olulisem. Meil on ju Soome näide kõrvalt võtta.

Soome näide ju selline on. Põlissoomlased rääkisid opositsioonis väga hullu juttu, aga kui neil avanes võimalus pidada reaalselt koalitsiooniläbirääkimisi, siis tõmbasid enamikus asjades tagasi ja täna peetakse Soome üheks kõige rahvusvahelisemaks poliitikuks Timo Soinit.

Aga siis seda koalitsiooni ei tule!

Läbirääkimised ju toimuvad. See kõik on selgelt ülemüstifitseeritud ja üle pingutatud. Kui vaadata põhiväärtuste skaalat, siis on Reformierakond ja EKRE väga erinevates nurkades. Et mingisugune kokkulepe Reformierakonna ja EKRE vahel tuleb – mina ei pea seda tõenäoliseks. Aga rumal on see inimene, kes kõiki asju välistab. Lõpuni ei ole kunagi mõistlik midagi välistada.

Konkreetseid näiteid kindlasti on. Teisalt, tänastest EKRE liikmetest on 80 protsenti vanad rahvaliitlased. Aga veel kord: Reformierakonna ja EKRE väärtuste maailm on väga erinevates nurkades. Seetõttu pean ma kaduvväikeseks võimalust, et valitsuse tasemel võiks mingist koostööst juttu olla.

Minu jaoks seostuvad Refomierakonna põhiväärtused sõnaga vabadus: isikuvabadused, kodanikuõigused, majandusvabadused. Inimestel ei peaks olema ühiskonnas hirmu, ettevõtetel ei peaks olema hirmu, riik ei peaks asjatult sekkuma ei inimeste ega ettevõtete ellu.

Reformierakonnal on suur roll selles, et Eesti majandusruum on vaba. Aastate jooksul on RE saanud nišiparteist rahvaparteiks, mis paratamatult toob kaasa selle, et tekivad seisukohad ka küsimustes, milles neid varem vaja ei olnud. Et saada suuremat toetust, selleks on vaja nišist välja tulla.