Kassetitasu vaidlus sünnitab üha uusi kohtuasju

Kunagi tähendas see katuseorganisatsioonidele märkimisväärset sissetulekut. Näiteks 2011. aasta aruandes märgib autorite ühing, et tühja kasseti tasust laekus eelarvesse 64 000 eurot, mis küll kõigist tasudest moodustas alla kahe protsendi. Praeguseks on see summa vähenenud aga 6000 euro tasemele, mis on ka põhjus, miks organisatsioonid 2013. aastast saadik kohtuuksi kulutanud on.

Põhjuseid tasude vähenemise taga on mitu. Ühelt poolt on kahanenud tühjade andmekandjate hinnad ja suurenenud mahutavus, teisalt on muutunud inimeste harjumused. Kultuuriministeeriumi 2007. aastal tellitud uuringust selgus, et üle 40 protsendi vastanutest oli salvestanud või kopeerinud muusikat ja videomaterjali. Toona kasutati salvestamiseks näiteks koduseid arvuteid, DVD-kettaid ja isegi videokassette.

Tänavu tellis justiitsministeerium sarnase uuringu, millest selgus, et nii video- kui ka audiomaterjali salvestanud inimeste arv oli langenud 30 protsendile ning kopeerimise asemel kasutatakse kõikvõimalikke voogedastuskanaleid nagu Spotify või YouTube.

Voogedastajad aga vaba kasutuse alla ei käi ja seega tühja kasseti tasu asjasse ei puutu. Autoritasusid korjavad organisatsioonid aga viitavad hoopis sellele, et riik ei ole täiendanud seadmete ja andmekandjate nimekirja, millelt tühja kasseti tasu korjatakse. Nende arvates peaks sinna hulka käima ka muud salvestustooted nagu mälukaardid, flopikettad, Blu-ray toorikud ning USB-mälupulgad.

 

Kuna riigikohus on juba otsustanud, et õiglase tasu saamiseks peab praeguse olukorraga jätkamisel seda nimekirja täiendama, siis praegu vaagibki justiitsministeerium eri võimalusi.

"Kohtu seisukoht on meile hea suunis, kuidas võiks olukorda lahendada. Lisaks kohtu pakutule on kindlasti veel alternatiivseid võimalusi direktiivi eesmärgi täitmiseks. Justiitsministeerium tegeleb hetkel võimalike erinevate lahenduste mõjude hindamisega,“ ütles ministeeriumi pressiesindaja Leanyka Libeon.