Kristjan Pruul • 23. veebruar 2018
Jaga lugu:

Riik võtab jäätmekorralduses omavalitsustelt ohjad

Plasti sorteerimine
Plasti sorteerimine  Foto: Erik Prozes

Uus jäätmeseadus kärbib märgatavalt omavalitsuste otsustusvabadust jäätmehoolduse korraldamisel, valitsuse hinnangul tagab see jäätmete senisest tõhusama sorteerimise.

Üks probleem, mida seaduseelnõuga lahendada püütakse, on vähene jäätmete sorteerimine ja ringlussevõtt, mis 2020. aastaks peaks tõusma 50 protsendini. Tegelikult kehtib ka praegu määrus, mille järgi tuleks jäätmeid sorteerida 13 kategooria alusel, aga kuna eeskirjad kehtestab ikkagi omavalitsus, siis tegelikkus näeb välja eriilmeline ja vastuoluline.

"Kohalikele omavalitsustele on jäetud väga suur otsustusvabadus, kuidas jäätmekäitlust ja sealhulgas ka liigiti kogumist oma territooriumil korraldada. See on aga viinud olukorrani, kus liigiti kogumine on KOVides väga erineva kvaliteediga ning erinevate reeglite tõttu on ka inimesed segaduses," selgitas keskkonnaminister Siim Kiisler.

Samale probleemile juhtisid tähelepanu ka jäätmete käitlemisega tegelevad firmad. Teiste seas Ragn-Sellsi, Eesti Energiat ja Kunda Nordic Tsementi esindav jäätmekäitlejate liit soovitas siduda omavalitsustele antav toetus seal toimuva sorteerimisega.

Jäätmekäitlejad tahaksid puhtamat prügi

Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann räägib, et probleem on omavalitsustega, kus kogutakse ainult segaolmejäätmeid, vastavalt sellele korraldatakse hanked ja pärast seda ei saa jäätmevedaja enam isetegevust teha ning hakata lisakonteinereid pakkuma.

Jäätmevedajate huvi on praktiline, segaolmejäätmetel on väga väike väärtus. "Olmejäätmed, mis sisaldavat biolagunevaid jäätmeid, on nii-öelda rikutud materjal, sellega ei ole palju peale hakata. Piisab juba biolaguneva materjali sorteerimisest, et jäätmetele tekiks lisaväärtus, mistõttu selle sorteerimata jätmine on jäätmekäitlejate üks põhimure," ütles Rüütelmann.

Kiisler rääkis, et selleks, et nõudeid ühtlustada, on menetluses olevas jäätmeseaduse eelnõus sätted, mis kohustavad omavalitsusi teatud jäätmeliike eraldi koguma. Täpsemad nõuded kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.

Lisaks veel toetused – iga-aastast jäätmehoolduse arendamise toetust hakatakse maksma vaid neile omavalitsustele, kes näiteks on jäätmejaama rajanud oma piirkonda, mitte kaks valda edasi, ning peavad ka registrit selle üle, kus või kellel jäätmed tekivad.

Omavalitsused sellise asjade käiguga liiga rahul ei ole. Linnade liidu juhi Jüri Võigemasti riigikokku saadetud arvamuses juhitakse tähelepanu sellele, et iga-aastase toetuse nõuded kasvatavad ainult bürokraatiat ning on tegelikult väiksem kui oma jäätmejaama pidamise kulu. 

Ka Harjumaal mitme valla jäätmehooldust juhtiv Ühisteenuste Keskus märgib, et väga palju pigem riigi tegevusega seonduvaid asju jäetakse omavalitsuste teha, ilma selle eest rahalisi vahendeid ette nägemata. Keskuse juhi Tõnu Tuppitsa sõnul on jäätmekava vaid tarbetu bürokraatia, sest toime sel puudub. 

Sisetehinguid ei ole ega tule

Tegelikult oleksid omavalitsused eesotsas Tallinna linnaga hoopis huvitatud sisetehingute lubamisest jäätmeveol, see tähendab linna lepinguid linnale kuuluvate jäätmeveofirmadega. 

Tallinna aselinnapea Züleyxa Izmailova kirjutas riigikogu keskkonnakomisjonile, et Euroopas toimub omavalitsustes jäätmevedu tavaliselt sisetehinguna, kuid Eestis on see keelatud alates 2010. aastast. Teine variant oleks jäätmevedaja leidmine riigihankega, millele tasu maksab omavalitsuse keskne asutus, mis samuti on 2015. aastast alates keelatud. Linnavalitsuse argument on, et omavalitsuste roll jäätmeveo juures on ka alus, et olmejäätmete taaskasutus, jäätmehierarhia oleks töös.

Samade argumentidega käisid ettepanekuid ka tegemas teised omavalitsused, st linnade liit ja maaomavalitsuste liit.

Mõtteks see jäigi, sest lisaks konkurentsiametile, mis on olnud sellisele kavale alati jäigalt vastu, ei tunnista seda ka näiteks riigihangete seadus. "Viimati arutati sisetehingu teemat 2017. aasta esimeses pooles, kui menetleti riigihangete seadust. Riigihangete seadus võeti vastu selliselt, et sisetehingud jäätmeveos ei ole endiselt lubatud ning ka riigikogus olev jäätmeseaduse eelnõu lähtub samast põhimõttest," ütles Siim Kiisler.

Kiisler lisas, et tema ei toeta sisetehingute keelu kaotamist, sest see vähendaks läbipaistvust jäätmekäitluse hinna kujundamises.

Müügipakendite sorteerimiseks vähe initsiatiivi

Üks probleem, millele uuest seadusest lahendust oodati, on üksikpakendite vähene sorteerimine. Eestis on kaks suurt pakendiorganisatsiooni ehk tootjavastutusorganisatsiooni, mis pakendite ringlussevõtu eest hoolitsevad, nende organiseerida on näiteks Tallinnas avalike mahutite väljapanek ja ühistutele pakendikonteinerite pakkumine. 

Praeguse korra järgi on neil aga kõige ökonoomsem vajalike suhtarvude täitmiseks tegeleda suuremate pakenditega, nagu seda on veo- ja  rühmapakendid, põhimõtteliselt see, millesse kaubad on poodidesse viimisel kaubaalustele pakitud. Sellele lihtsasti sorteeritavale kogusele on aga niigi turg olemas, märgivad jäätmekäitlusettevõtted eelnõu kohta saadetud arvamuses.

"Meie pakkusime välja, et pakendiorganisatsioonidel oleks eraldi suhtarv müügipakenditele, piltlikult öeldes salatikarpidele ja ketšupipudelitele, mis võiks olla 50 protsenti. Iseenesest olid ka organisatsioonid sellega nõus," rääkis Rüütelmann.

"See tähendaks küll, et organisatsioonid peavad ise inimestele lähemale tulema, kas rohkemate konteinerite või parema kohapealse kogumisega, aga iseenesest võiks seda kogumist ju suurendada, kui vaja 50 protsenti jäätmetest ringlusse võtta," lisas ta.

Ministeerium ettevõtete ettepanekut aga arvesse ei võtnud, põhjendades seda asjaoluga, et tootjavastutust ei saa rakendada mingile osale pakendist, vaid tootjavastus rakendub kogu pakendile.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt