Tselluloositehas sai tõreda vastuvõtu

Nagu juba varem kokku lepitud, võttis volikogu hiliste õhtutundideni kestnud koosoleku järel vastu ka ühehäälse otsuse, et riigi eriplaneeringu algatamine tselluloositehase tarbeks on olnud seadusevastane ja tuleks tühistada.

Tegemist on deklaratiivse otsusega, mida eriplaneeringut eestvedavad institutsioonid — valitsus — kuulama ei pea, ning nii palju riigihalduse minister Jaak Aab eile ka ütles: otsus selleks tuleb ikkagi teha valitsuses ja seni pole piisavalt tugevaid argumente eriplaneeringu peatamiseks kuulda olnud.

Asjaolu, et tehase keskkonnamõjusid hakatakse hindama riigi eriplaneeringu, mitte tavalise kohalikule omavalitsusele allutatud protsessi abil, oligi volikogu saadikute pahameele üks põhjustest.

Tartu linnapea Urmas Klaas väljendas arusaamatust, miks suurte infrastruktuuriobjektide või riiklike objektide nagu sadamate planeeringuks mõeldud seadusesäte on kasutusele võetud eraprojekti tarbeks – milles seisneb riigi huvi, küsis ta.

Samuti jäi volikogu saadikutele mõistmatuks, miks eriplaneeringu käigus uuritakse võimaliku asupaigana ainult Tartut. Selle kohta ütles Est-Fori projekti esindaja Aadu Polli, et see ongi ainus koht, mida investorid soovivad silmas pidada.

Tartu ümbrus on välja valitud, sest siia saab kõige hõlpsamini puitu tuua nii Lätist kui ka Valgevenest, Pärnu jõe ümbruses on liiga palju looduskaitsealasid ning Pärnumaa ja Ida-Virumaa asuvad ka liiga lähedal sadamatele, mille ümbrusest ostavad paberipuitu kokku konkureerivad Põhjamaade tselluloositehased.

Jaak Aab möönis, et niivõrd kitsalt piiritletud asukohavaliku tõttu on võimalus, et tehase rajamisele lõpuks luba antakse, oluliselt väiksem.

Veel rõhutas Aadu Polli, et tehase võimalike keskkonnamõjude väljaselgitamiseks peabki kõigepealt uuringud läbi viima, Emajõge keegi tehasega ära rikkuda ei taha ning tartlased võiksid ikkagi uuringute lõpptulemused ära oodata.

Nii Polli kui ka Est-Fori nõunike sekka kuuluv akadeemik ja Tartu ülikooli rahvusvahelise majanduse professor Urmas Varblane selgitasid kohalviibijatele pikalt, miks on tarvis Eestis raiutavast puidust kohapeal võimalikult head hinda pakkuv toode valmistada. Sama meelt oli teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

Kui tselluloositehase majanduslike pooltargumentidega ei tahtnud suurt keegi vaielda, siis sellega, et enne uuringuid ei saa midagi tulevaste mõjude kohta väita, ei nõustunud aga Tartu ülikooli maastikuökoloogia professor Ülo Mander.

Tuginedes tulevase tehase juures kasutatavale veehulgale ja selle võimaliku fosforisisalduse vahemikule pärast puhastamist, ütles Mander, et niigi fosfori tõttu eutrofeeruvale Peipsi järvele nii suur tehas Emajõe ääres kindlasti hästi mõjuda ei saa. Lisaks fosforile on aga konkreetse tootmisprotsessi puhul ka kõrge toksiliste dioksiinide oht ja lisaks seab tehase toimimisele oma ohu Emajõe veetaseme suur kõikumine.

Põhimõtteliselt olid Varblase ja Manderi argumendid samad, mis kokku võetud ka möödunud aastal avaldatud teaduste akadeemia komisjoni aruandes. Toona tõi Mander välja, et kui tehasest väljuv vesi puhastada sama hästi ära kui Tartu linna heitvesi, siis oleks tulemus samaväärt pooleteise Tartu linna lisandumisega jõkke lisanduvate toitainete mõttes. Kui aga järgida tööstuslikke norme, siis 10kordse lisandumisega. Mõlemal juhul muutuks küsitavaks, kuidas saada Emajõe ja Peipsi järve ökoloogiline olukord lähiaastatel uuesti talutavaks.

Samas on Est-Fori investorid korduvalt märkinud, et Emajõe olukorra märkimisväärse halvenemise ohu korral tehast Tartusse ei tule.

Kohal viibinud keskkonnaminister Siim Kiisler märkis, et Emajõe halva keskkonnaseisundi põhjustanud ained ei ole need, mis väljuvad tselluloositehasest.