Eesti põlevkivifond – poliitilise kokkuleppe küsimus

Lobjaka sõnul saaks idee tõeks vaid siis, kui Eesti kaks suuremat erakonda jõuaksid kokkuleppele. Kriitikud aga näevad, et fond ei pruugiks ettevõtete konkurentsivõimet kasvatada.

Lobjakas jõudis põlevkivifondi mõtteni keskkonnaministri Siim Kiisleriga vesteldes. “Mõte on nii iseenesestmõistetav, et näib uskumatuna, et ükski poliitiline jõud pole selle peale tulnud kas või puhtpopulistlikel motiividel,” märkis kolumnist. Ta visandas loodusvarafondi ideele kaks vormi: lihtne ja põhjalik. “Esimene kujutaks end naftafondide eeskujul põlevkivi kasutamise maksustamist ühiskonna pika perspektiiviga huvides. Põlevkivi pole mitte üksnes küttetooraine, nagu nafta, vaid ka ammenduv strateegiline vara, mille kaevandamisel ja töötlemisel on lisaks drastilised keskkondlikud ja sotsiaalsed mõjud,” kirjutas Lobjakas.

Teine variant oleks aga tema hinnangul veelgi parem. “Strateegilise loodusvara määratlust laiendades langeks selle alla peale põlevkivi ka metsatööstus (nii riiklik kui eraviisiline), miks mitte ka turbakaevandus. Pilguga tulevikku peaks fondi alla käima fosforiit, kui asi peaks selleni jõudma. Lühidalt, fond peaks olema lahtise otsaga ning potentsiaalselt hõlmama kõiki Eesti loodusvarasid, mida leidub kas piiratud kujul ja/või mille käitamine koormab loodust,” pakkus Lobjakas Eduka Eesti konkursi võitnud loos välja.

Lobjaka meelest peaks fondi loomine olema poliitiline konsensus ja mitte koalitsiooni otsus, sest siis on risk, et järgmise koalitsiooniga kõik muutub. „See kokkulepe peaks olema ühiskondlik,“ arvas Lobjakas. Fondist ja selle juhtimisest peaks poliitika üldse eemale jääma, selle eest peaks Lobjaka meelest vastutama intstants, millel ei ole probleeme sõltumatusega, näiteks Eesti Pank. „Ma ei oleks mures, kui see läheks Eesti Panga alluvusse, sest siis ei oleks see oleks poliitiliselt mõjutatav,“ ütles Lobjakas.

Lobjakas rõhus maavarade kasutamise juures jätkusuutlikkusele ja ütles, et Norra eeskujul peaks olema Eesti arengule olulised just eetilised otsused. „Fondi eesmärk võiks olla üritada laiemas mõttes rahaga mõjutada asju, mis teeb meist konstruktiivsed kaasamängijad,“ arutles Lobjakas. Ta tõi välja ka heanaaberlikud žestid Soomele, Lätile ja võib-olla isegi teatud tingimustel ka Venemaale, kui suhted riikide vahel paranevad.

Poliitikud peaksid kokku leppima, et fondi raha ei saa kasutada jooksvateks kuludeks. Fondi investeerimise suuruse kohta arvas Lobjakas, et tehtav summa oleks 100 000-200 000 eurot aastas. „Mulle meeldiks mõte, et see summa oleks 15 aastaga 1 miljard eurot. Ma ei usu, et see käiks Eesti riigile üle jõu,“ arvas ta.

Lobjakas leiab, et fondi loomine võiks olla valimiskampaania teema. „Kui idee on lennuvõimeline, on erakonnad sunnitud võtma realistlikud ja pragmaatilised positsioonid, mitte lihtsalt deklaratiivsed,“ arvas ta. „Kui avalikkuse huvi ja tähelepanu on suur, on rohkem läbipaistvust ja seda raskem on fondi kasutada raiskavatel või omakasupüüdlikel eesmärkidel."

Tema meelest on teema oluline nii Reformi- kui Keskerakonnale ja seega on tähtis, et nad suudaksid mingites printsiipides kokku leppida. Lobjaka meelest tuleks fondi loomisesse kaasata ka Keskerakonna vene valija, mõeldes Kirde-Eesti piirkonnale, kus põlevkivi kaevandatakse. Teiselt poolt on fondi loomise juures oluline Reformierakonna tugevus ettevõtluses. „See võiks olla üks sildadest kahe erakonna vahel, et näha rohkemat kui poliitilist kasu,“ viitas ta koostöövõimalustele kahe erakonna vahel.

Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv on Lobjaka idee suhtes kriitiline, arvates, et raha selline fond juurde ei tekitaks. „Pigem tundub, et korjaksime osa raha käibelt ära ja vähendaksime sellega ettevõtete konkurentsivõimet,“ sõnas ta.

„Nii põlevkivi kui ka muude maavarade kasutamise eest kogub riik ka praegu kaevandajatelt maksu, mis laekub riigieelarvesse ja riigireserv talletab ülejäägid,“ selgitas Talijärv. „Kui fondi moodustamine tähendaks maksu suurendamist, siis peaksid asjaosalised sellega ka nõus olema,“ lisas Talijärv.