5. september 2018
Jaga lugu:

Narvakate väljaränne on ajalugu

Statistika kajastab elu mõningase ajalise viivitusega ja Narva negatiivne rändesaldo on praeguseks tegelikult juba ajalugu, kirjutab Narva Eesti Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Tanel Mazur.

Statistikaamet avaldas sel nädalal oma blogis lühikese, veidi analüütilise ülevaate demograafilistest protsessidest, peamiselt rändest Narvas selle sajandi jooksul. Autorid jätsid ka ise õhku küsimuse, millest selline muutumatult negatiivne rändesaldo on põhjustatud.

Esmalt arvan, et praegune rändesaldo pidev miinuses tiksumine on enamuses pigem juba toimunu kajastumine statistikas. Need, kes kunagi lahkunud kas Iirimaale või Tallinnasse paremat elu otsima, on nüüd kas legaliseerimas oma sissetulekuid (riigist välja rännanud võtavad end asukohamaal maksuresidentidena arvele ja see info jõuab lõpuks ka Eestini) või siis soovivad kasutada oma tegeliku elukoha omavalitsuse teenuseid (näiteks Tallinna tasuta ühistransport või lasteaiakoht). Ränne kui selline on toimunud juba aastaid tagasi ja vaid tänu oma elukoha fikseerimisele Eesti riigi jaoks on nende inimeste mujalasumine nüüd lõpuks ka statistikasse jõudnud.

Minnakse ajutiselt ja jäädakse

Miks ma nii arvan? Narva linnas on sadu tühje kortereid, mida ei õnnestu kuidagi välja üürida. Ometigi on nende korterite eest küttekulud makstud, omanik lihtsalt ise kusagil mujal. Ning hoiab korteri abil oma sidet Narvaga. See omakorda pärsib ka uute kvaliteetsete kortermajade ehitamist. Neid nimelt pole 25 aasta jooksul tekkinud mitte ühtegi.

Ettevõtted, kes veavad endale Ida-Virumaalt ja sealhulgas Narvast tööjõudu (nt Maxima), teevad seda tsükliliselt. Inimesed töötavad nädala Tallinnas, elavad Tallinnas ja kulutavad Tallinnas. Järgnev nädal veedetakse aga Narvas ja statistikas kajastub inimene narvakana. Nüüd aga leiab selline narvakas Tallinnas endale uue, tasuvama töökoha (sest kaua sa ikka ennast klientidel sõimata lased, et sa eesti keelt ei oska) ja jäävad alaliselt pealinna. Kui nüüd tekib vajadus saada lasteaiakoht või tasuta bussipilet, siis muundubki tegelik uustallinlane lõpuks ometi eksnarvakaks ja statistika ohkab kurvalt, kui juba aastaid tagasi toimunud sündmuse lõpuks arvele võtab.

Narva taksojuht, olenemata tema keeleoskusest, läheb meelsasti Tallinnasse Uberit või Yandexit sõitma, sest äpp ütleb, kust kuhu ja mis raha eest. Aga hingekirjas ripub ta ikka Narvas. Kuni leiab endale (uue) naise Tallinnast, saab lapse ja leiab, et Narva pakutavad toetused on hoopis nirumad kui pealinna omad. Ja siis ta otsustab ennast ümber registreerida tallinlaseks. Statistika ohkab taas.

Tullakse ka tagasi

Positiivse poole pealt on tegelikult tõsi, et esimesed 15–20 aastat tagasi lahkunud tulevad tagasi. Arglikult, aga tulevad. Nooremad näiteks koos oma Iiri või Soome kodakondsusega lastega, võttes ennast (aga ainult ennast) arglikult ka kohalikuna arvele. Aga lapsi proovitakse hoida võimalikult kaua sünnikohas hingekirjas, sest sealt saadavad toetused on mõnevõrra teisest klassist kui siinsed, eriti Narva omad.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt