Indrek Nuume: hull ettevõtja, isa, mõisaomanik, muusikasõber

Artikkel

Nippe, kuidas püüda Beckhamit, turundusõpikutest ei leia

Gentleman

Fred Krieger - õnnelike juhustega

- Erilehed
- Maris Meiessaar
- Raul Mee
- 18. oktoober 2018 kell 10:48
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Indrek Nuume: hull ettevõtja, isa, mõisaomanik, muusikasõber
LHV juhatuse liige Indrek Nuume on siiani olnud eeskätt pankur: augustis sai tal täis 20 aastat panganduses. LHV kohta ütleb ta, et kriisiaja põhjast leitud ja hea vaibi pealt tehtud asi on ennast õigustanud, kuid nüüd tuleb täita Eesti 200 raames kodanikukohust. Peale nende rollide on ta aga veel isa, mõisaomanik ja muusikasõber.
"Kümme aastat tagasi oli Lehman Brothersi suur-suur pankrot, mis päriselt muutis maailma. Samal ajal kutsus Rain Lõhmus mind panka üles ehitama,” meenutab Nuume LHVsse maandumise pehmelt öeldes põnevat hetke. Täna, ütleb ta, on LHV suuresti tema nägu, kuid siis oli LHV alles esitanud taotluse pangaks saamiseks, aga litsentsi veel käes ei olnud. “Minu roll tol hetkel oli olla privaatpanganduse juht. Ärikliendipangandust veel ei olnud ja minu eesmärk oli hakata seda üles ehitama, mis tähendas ettevõtetele laenamise loogika välja töötamist,” selgitab ta.
“See oli hull aeg, kus pangandus nägi probleemi kõige lähemalt ja siis küsiti minult: “Miks sa lähed ära soojalt kohalt? Miks sul seda vaja teha on?””
Pöördelised ajad aga muudavad inimesi ja pakuvad võimalusi. Pangalitsentsi saamise ja mittesaamise noatera peal kõõlumine maailmasündmuste taustal oli just selline aeg. LHV jaoks võis see ju loogiline areng olla, aga seda ei võetud enesestmõistetavalt. “Kõik läks hästi, 2009. aasta maikuus meile see litsents anti,” meenutab Nuume.
Oli sama hetk, kui tollane FEDi juht Alan Greenspan sõnas kriisi kommentaariks, et kui ta oleks 83 asemel 30 aastat vana, siis ta looks uue panga. LHV juhatus vaatas passi ja tundis rahulolu – nende keskmine vanus oli 32. “See läks väga hästi kokku,” muigab Nuume. “Võib-olla olimegi natuke uljad, sest kuhugi Excelisse LHV äriplaan ei mahtunud, aga meil kõigil oli tunne. Hea vaib oli sees, et see on õige asi.” Ta lisab, et tollal töötas pangas 50 inimest, täna 50 inimesega enam panka ei tee. Ehk andis uljusele kütet juurde ka asjaolu, et Nuume alustas panganduses 1998. aastal Eesti Forekspangas, kui Vene turu kriis oli täies hoos, kuid see võis Nuume hinnangul täiesti vabalt olla ka üks suur juhus. Head momendid on tema sõnul igatahes need, kui ise juba näed, et äriplaan töötab, kuid aktsionäridele see veel ei paista.
Kuid nüüd, kui LHV edus kahtlejaid enam väga pole, saab ehk sama uljalt tehtud ka uus majanduspoliitika. Nii on Nuume nimi nüüd ühes mullu IRList lahkunud Nortali juhi Priit Alamäe, Narva Kolledži direktori Kristina Kallase jt koos Eesti 200 manifesti all. Kevadel kodanikuliikumisena välja tulnud punt on lubanud novembriks saada erakonnaks ja kevadistel riigikogu valimistel välja panna soliidse spetsialistidest koosneva nimekirja.
Nuume ruttab ütlema, et pank peab küll olema apoliitiline, aga ükski inimene ei saa ära lõpetada kodanikuks olemist, mis tahes tööd ta siis ka ei teeks. “Eesti 200 ei ole kritiseerinud ühtegi erakonda, me tahame lihtsalt Eesti majanduses ära teha asju, mille kohta meil on tunne, et need on jäänud tegemata.” Eesti on teadupärast väheneva tööealise elanikkonna ja vananeva rahvastikuga riik, samamoodi ei saa jätkata. “Suheldes ettevõtjatega, siis makse juurde keerata enam ei kannata. Peame tegelema sellega, kuidas tõsta ettevõtjate ambitsioonikust,” sõnab ta ja ütleb, et plaan “lähme laieneme Lätti” ei ole piisav.
“Peame süstima rohkem energiat sinna sisse. Ettevõtjad peavad natuke hullud olema, peab olema sisemine tung.” Samas ettevõtjat tuleb hoida, selle peal püsib väga palju asju. 2008.–2009. aasta kriis võttis tema hinnangul paljudelt julguse riskida ja sellest on kahju, kuid õnneks on ärganud start-up’i-maailm, kus ambitsioonikust jätkub. “Nad ei ole kriisi näinud ja väga hea. Selle tõttu on neil olemas riskijulgus ja sellest lõikavad kasu kõik Eesti ettevõtjad.”
Nuume lisab, et ei taha traditsioonilist ja idumajandust üksteisele vastandada. “Ei ole nii, et üks istub sülearvutiga metsaonnis ja teine tahab seda metsa majandada. Need ei ole vastandlikud huvid. Äkki start-up’id süstivad traditsioonilisematesse sektoritesse seda uljust? Sest seal ka palgad tõusevad, inimesi on vähe ja ellujäämiseks tuleb kogu aeg mõelda, mida teha,” loodab ta.
“Praegu on olukord, kus ettevõtete investeeringud vähenevad ja palgakulud hammustavad suure tüki kasumist. See sunnib mõtlema. Suured muutused toimuvad tavaliselt siis, kui on rasked ajad. Praegu on veel head ajad ja inimesed ei taha suuri muutusi ette võtta, kuigi võiksid...”
Niisiis riigikogu. “Kui saaks nii teha, et riigikogusse minema ei pea, siis see oleks kõige lihtsam viis, kuid majanduspoliitika kujundamiseks peab sinna minema, on sund,” nendib pankur. “Ma pole näinud ühtegi erakonda, mis oleks võtnud meie ideed ja öeldnud: “Jah, teeme ära!” Kui keegi pole teinud, siis tuleb ise minna.”
Vaja on omanikutunnet
Aga mis on konkreetselt see, mis tuleb saavutada? “Me tahame, et Eestist kujuneks peakontorite maa,” on ta konkreetne. Nuume sõnul on tarvis seda, et Eesti firmad läheks ja ostaks kokku teiste riikide majandusi, et meie kasuks teeks tööd mitte need inimesed, kes siin on, vaid need inimesed, kes on teistes riikides. Alati on küsimus selles, kes on omanik ja kuhu jäetakse omanikutulu. Samuti tuleks välja nuputada, kuidas panna omanikud töötajatele optsioone jagama, et luua inimestes omanikutunnet ja sellega kaasnevat vabadust.
Teine suurem muudatus on see, et poliitikud saaks aru, et tegelikult maksavad riigieelarve kinni ettevõtjad. Nuumel on tunne, et poliitikud seostavad riigieelarve kasvu sisemajanduse koguprodukti kasvuga, aga riigieelarve kasv tähendab hoopiski, et meie kõigi poolt makstavate maksude absoluutsumma on kasvanud. “Kui neljandik riigikoguliikmetest kirjutab alla eelnõule dividendide sundmaksmisest, siis minul tuleb hirm peale,” kinnitab ta vajadust tõsta majandusalast teadlikkust nii Toompeal kui ka igal pool mujal. “Nad ilmselt ei tea, kuidas tekib ettevõtte kasum. Ei tea, kas see on sama, mis ettevõtte kontol olev raha. See on natuke õudne ja vaja on ratsionaalset talupojamõtlemist.”
4,5% riigieelarvest teadusele
Küsimusele, kas ta ei pelga, et poliitikuelu ehk ikka ja jälle samadele rumalavõitu küsimustele vastamine tüütab jube ruttu ära, vastab Nuume, et ongi seda maikuust alates teinud. “See on töö. Ma ei taha ühelegi poliitikule liiga teha, aga see tundub üsna primitiivne. Nagu Andreas Kaju kirjutas, et oleme jõudnud meediademokraatiasse, siis polegi oluline, mida sa räägid, ole kogu aeg pildis. Tahaks loota, et selles on ka ka väärtus, et poliitikutes tekib hirm, et keegi võtab nende töö ära. Ehk paneb see asjad liikuma...” Nuume lisab, et poliitikuid ta ei tunne, poliitikute n-ö skene tundub talle hoopis teistsugune maailm kui ettevõtjate oma. Need on tema sõnul seni olnud paralleelmaailmad, mis ei ole väga omavahel kokku puutunud ja mille vahele on tarvis silda.
Et erakonnaks saada, on vaja kokku saada 500 inimest ja olgugi, et nende otsimine alles käib, siis lühikese pingi tunnet Nuume sõnul ei ole. “Meie hulgas on väga häid spetsialiste, kes on oma ala profid ja keda laiem avalikkus ei tea. Nii on. Seda on meile ette heidetud, et meil ei ole tunud sportlasi ega tuntud näitlejaid ja ma ei tea, kas neid ülde tuleb ja kas neid üldse vaja on. Me oleme ikkagi tehnokraadid.” Hiljemalt saab Eesti 200st erakond novembris, lubab Nuume, kelle sõnul kipuvad tuntud näo isikuomadused organisatsioonile üle kanduma ja see on hea, et Eesti 200 puhul seda ohtu pole. Tõsine spetsialistide kuvand on hea. “Ükski neist asjadest, mis me tahame ära teha, pole nunnu. Ma loodan, et inimesed tunnevad selle eheduse ära.”
Nuume sõnul on just spetsialistid need, kes leiavad maailmast üles head näited ja panevad need meie oludes tööle. Ta toob näiteks 1980ndate Lõuna-Korea otsuse hakata riiklikult teadust rahastama 4,5% ulatuses riigieelarvest. Siin tuleb arvesse võtta, et Põhja-Korea naabri kaitsekulud on suured ja investeeringu tasuvust oli samuti näha alles 20 aasta pärast, kuid sellega saadi hakkama.
Mõis, muusika ja ohvrikivi
Aga peale selle, et Nuume on pankur, poliitik ja isa, on ta ka Kõima mõisnik. Olgu öeldud, et Nuumel on kaks last – 11aastane poeg ja 9aastane tütar –, keda ta aga eelistab nagu presidentki avaliku tähelepanu eest kaitsta. Mõisast räägib ta aga meeleldi ja nii selgub, et tema Kõima ongi see koht, kust tema esiisad pärit on – sugupuud pidi jõuab välja lausa 1710. aastasse – ja just Kõima mõisnikult on saadud Nuume perekonnanimi. Kuidas sai aga temast mõisa omanik?
“Ühel jaanipäeval ütles mulle üks sõber, et pankrotihaldur müüb seda mõisa ja mul tekkis selle vastu huvi,” meenutab ta ja lisab, et see ei ole tema jaoks äri ja kui vaadata, kes on Eestis mõisas äri teinud, siis nad pole jõukaks saanud. “Mõis on minu enda jaoks oluline koht. Sinna on alati väga hea minna. Ta on hästi ürgne koht,” viitab ta läheduses asuvale Soontagana linnusele, mis langes muistses vabadusvõitluses viimasena, kuna asus nii raskesti ligipääsetavas kohas. “See ürgsus on hästi südamelähedane.”
Mõisa omandamine on omamoodi kättemaks esivanemate kunagiste teopäevade eest.
Indrek Nuume
LHV juhatuse liige
Et sõpru ja häid tuttavaid külla saada, on ta seal kolm aastat korraldanud väikest muusikafestivali, mis on nime saanud Vaiko Epliku loomingu järgi. Nii et, kes teab, see teab, et mingil suvisel ajal toimub Kõima mõisas Kuurebaste festival. “Minu soov 20 aasta lõikes on see, et head tuttavad ja sõbrad sinna tee leiaksid ja see iga-aastane üritus aitab seda üles leida,” võtab ta kokku. “Seal esinevad bändid, kelle muusika mulle endale meeldib ja mul on tunne, et see muusika ka seob inimesi.” Nuume nendib, et käis mõni aeg klassikokkutulekul ja leidis eest vähem inimesi, kui oodanud oli. Selgus, et sotsiaalmeedia vahendusel ollakse niikuinii teiste tegemistega kursis ja inimeste kokku toomiseks on vaja lisaliimi. Muusika ongi see liim. Suuremaid elamusi ongi Kõima lavalt pakkunud Vaiko Eplik ja Eliit, Sibyl Vane ning teadjate hulgas tihti Eesti parimaks live-bändiks tituleeritav Lexsoul Dancemachine. Suuri plaane tal festivaliga pole, kuid kaubamärgi on ta igaks juhuks registreerinud.
Muinsuskaitse on restaureerimise asjus olnud mõistev ja suuremad investeeringud, nagu küttesüsteemi vahetus, on tehtud. Kahju on Nuumel ehk sellest, et pole säilinud algseid laemaalinguid. “See teeb küll taastamist lihtsamaks, aga ehedust jääb jällegi selle võrra vähem,” nendib ta. Nii valmis Kõima veel ei ole, et seal päris mugav olla oleks, kuid igal võimalusel veedab Nuume vaba aega seal.
Nuume lisab, et mõisast 100 meetrit Pärnu-Jaagupi poole on vana asulakoht, ohvriallikas ja ohvrikivi. “Olen sinna münte pannud,” muigab Nuume... Küsimusele, kes õpetas nii tegema, vastab ta, et mitte keegi, see on eestlaseks olemise asi. Mis mõttega ta münti on pannud? “Teha rahu,” vastab ta. “Ja avaldada austust esivanematele, kes on teinud seda ilmselt samas kohas vähemalt 300 aastat.”
4 fotot
ErakoguFoto: Rand ei pea alati olema liivane. Florese saarel Indoneesias.
Kõima mõis PärnumaalFoto: Erakogu
Kõima mõisa lähiajalugu
Indrek Nuume ostis Kõima mõisa 2015. aasta novembris ja pälvis sellega Pärnu Postimehe (PP) tähelepanu. Nimelt oli eelmine omanik Koonga vallas asuva mõisa ostnud 2006. aastal sooviga rajada sinna hotell, kuid majandussurutise ajale sattund hiiglaslik investeering lõppes pankrotiga. Et võlad katta, tuli maja müüa ja alguses ei õnnestunud see sugugi. Aastal 2013 oli Kõima mõis oma 960 000eurose hinnalipikuga üks kallimaid müüdavaid mõisahooneid Eestis. Aastaid hiljem õnnestus halduril kinnistu müüa Indrek Nuumele. Ostusumma moodustas vaid kolmandiku alghinnast: 350 000 eurot.
“Mõisahooned ongi selline nišikaup ja omanik seadis alghinna emotsiooni pealt. Võrreldavat kinnisvara pole ja kinnistu väärtust on väga raske hinnata. Eks maja ole siis lõpuks väärt seda, mis raha eest see müüakse,” tõdes pankrotihaldur Ly Müürsoo PP vahendusel.
LHV panga juhatuse liige ei investeerinud kinnistusse juhuslikult. Nuume suguvõsa juured on mõisast viie kilomeetri kaugusel Õepa külas ja tema esivanematele pani perekonnanime kunagine Kõima mõisnik. “Mõisa omandamine on omamoodi kättemaks esivanemate kunagiste teopäevade eest,” naljatas Nuume toona.
Tasub teada!
•18. sajandi algul loodud Kõima mõis (sks k Kaima) kuulus enne 1919. aasta võõrandamist Dmitri von Ditmarile.
•Ühekorruseline pikk poolkelpkatusega kivist peahoone on ehitatud 1800. aasta paiku. Hoone parempoolsele otsale lisati 20. sajandi algul paarispilastritega neoklassitsistlik eeskoda.
•Majal on süvendatud keldrikorrus, 180ruutmeetrise saaliga peakorrus ja katusealune, kus asuvad numbritoad.
•Mõisahoone ümber on park, kus paikneb korda tehtud tiik. Park on ümbritsetud renoveeritud paekivimüüriga. Kinnistule on rajatud pea- ja aidahoonet ühendav tunnel.
•Kompleksi kuulub veel kolm lauta, 12 korteriga maja, elektrialajaam ja kaks pumbajaama, üle 70 hektari maad ja 50 hektarit rendimaad.
Allikas: PP
Artiklid