Jaga lugu:

Pillesaar: Eesti Vabariigi vana häda on tsentraalne plaanimajandus

Jaan Pillesaar tõi näiteks, et enamik tänaseid kiirabi väljakutseid on arstide hinnangul ebavajalikud. Üks sõit maksab riigile üle 160 euro.  Foto: Andres Haabu

Vähemalt pooled täna riigi poolt pakutavad teenused saab vabaturumajanduse kontekstis ning konkurentsikeskkonda asetatuna efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks muuta. Selleks on Teenusmajanduse Koda Jaan Pillesaare juhtimisel välja töötanud digitaalse solidaarsussüsteemi.

“Kui vaadata erasektorit, siis viimase paari­kümne aastaga on asjad radikaalselt muutunud – ettevõtted teevad üha rohkem asju digitaalselt,” rääkis ettevõtja Jaan Pillesaar Äripäeva raadio saates “Isemajandav Eesti”.

“Avalikus sektoris seda ei ole, pole turujõudu, mis sunniks efektiivne olema – avalik sektor tegutseb monopoli loogika järgi, et keegi ei saa sarnaste teenustega kõrvale tulla, kuid teame kõik, et monopol on ebaefektiivsem – nii elamegi täna oma ümberjagamisega ajastus, kus infot saadeti hobuvankritega,” rääkis Pillesaar.

Riigiaparaat raiskab raha

Tänane süsteem on Pillesaare sõnul üles ehitatud nii, et abi ei jagata mitte vajaduspõhiselt, vaid igaühele. “Suur osa abivajajatest, kellele tasuta teenuseid pakume, ei vaja neid tegelikult,” kirjeldas Pillesaar probleemi. “Tasuta teenuse järgi on nõudlus alati suurem kui tegelik vajadus, sest oma taskust ei tule midagi maksta ning siis küsitaksegi nii palju, kui keegi vajalikuks peab – kinopilet maksab raha, samas kui arsti juures võib tore olla käia ka 300 korda aastas,” viitas Pillesaar sellele, et tasuta tervishoiu süsteemi kiputakse kuritarvitama.

Jaan Pillesaar, ettevõtja

Kõik tööjõumaksud tuleb anda inimesele netopalga lisana kätte.

Lisaks näeb Pillesaar probleemi arvukas ametnike armees. “Kogu seda ümberjagamist tehakse vanaaegsel meetodil, ma ei saa aru, miks ei kasutata infotehnoloogilisi lahendeid,” küsis ettevõtja. “Suur osa rahast läheb praegu ümberjagamise käigus kaduma, suur hulk ametnikke, kes ümberjagamisega tegeleb, on vaja ka üleval pidada,” selgitas Pillesaar.

Praegust olukorda nimetab Pillesaar tsentraalseks plaanimajanduseks. “Teame, et see on ebaefektiivne ja kolmandik sellest väärtusest, mis me loome, läheb valesse kohta või kaduma,” nentis ta. “Plaanimajandusega riigid on eranditult pankrotiga lõpetanud,” oli ta kriitiline. Olukorda on Pillesaare hinnangul keeruline muuta, sest poliitikute poolt raha jagamine annab neile võimu, millest isegi efektiivsuse nimel ei olda valmis loobuma.

Sihtotstarbeline raha inimese kätte

Avalik sektor saab Pillesaare sõnul efektiivseks muutuda vaid siis, kui selle poolt pakutavad teenused panna konkurentsikeskkonda. “Surve efektiivsuseks tekib siis, kui iga kodanik hakkab valima, mida ta oma rahaga teeb, siis viib ta selle sinna, kes selle eest parimat teenust pakub,” alustas Pillesaar oma väljatöötatud lahenduse tutvustamist. “Umbes pool ühiskonnast teenivad raha ja neile võiks selle kätte jätta, täna on aga tehniliselt nii, et ettevõtted maksavad tööjõumaksud ära ning inimesed ei tunneta selle suurust,” rääkis ettevõtja.

Ettevõtja arvates tuleks kõik tööjõumaksud anda inimesele netopalga lisana kätte. Selleks, et vastutustundetult seda kõike ebavajalikele asjadele ära ei kulutataks, näeb Pillesaar lahendusena seda, kui tööjõumaksudena inimesele kätte jääv raha kantaks sihtotstarbelistele kontodele.

“Mingi osa elanikkonnast tõesti ei mõtle majanduslikult ja pikaajaliselt ning seetõttu tuleb uus süsteem korraldada läbi selle, et kätte jääv maksuraha oleks sihtotstarbeline ja selle kasutamiseks kehtiks piirangud,” rääkis Pillesaar. “Poodi õlut ostma selle raha eest minna ei saa, kuid perearstikeskustele saab seda raha kanda, elektrooniliste sihtotstarbeliste kontode kaudu saab riik ka raha kasutamist kontrollida ja jälgida ning vajadusel nõustamisteenust pakkuda.”

Nii tekiks olukord, kus inimese käes oleks reaalne raha meditsiini, hariduse või teiste sarnaste teenuste tarbimiseks, kuid ta saaks valida parima teenusepakkuja vahel. Nende teenuse osutajatel tuleks tekkivas olukorras kliendi pärast konkureerima hakata ning seeläbi oma teenust efektiivsemalt pakkuda. Sellesse, et inimene oskab enda jaoks parima lahenduse ning teenusepakkuja leida, Pillesaar usub. “See kehtib ka Keskerakonna valija suhtes, kes oskab poes väga täpselt valida, mida ta korvi paneb ja ega tervishoiuteenuse ostmine sellest väga palju ei erineks.”

Pillesaar näitlikustas sihtotstarbeliste kontodega tekkivat efektiivsust kiirabi näitel. “Enamik tänaseid kiirabi väljakutseid on arstide enda hinnangul ebavajalikud ning üks väljakutse maksab riigile üle 160 euro,” rääkis ettevõtja. “160 eurot kulutatakse teinekord sellele, et välja tõmmata puuk, mille väljatõmbamise komplekt maksab apteegis kolm eurot – kui tervishoidu minev raha oleks inimese enda kontol ja tema otsustaks selle kasutamise üle, siis ta nii jaburat otsust, et kiirabi puuki välja tõmbama kutsuda, kunagi vastu ei võtaks.”

Siiski usub Pillesaar, et kogu tänane maksuraha ei saa liikuda sihtotstarbelistele kontodele ehk kliendiga kaasas käia. “Ligikaudu pool peab ikkagi minema riigi kätte eluliselt oluliste teenuste pakkumiseks, nagu seda on riigikaitse,” arvas Pillesaar. “Aga see maksustamine peab samuti toimuma kodaniku tasandilt ehk makse ei tohi maksta ettevõte oma töötaja eest, vaid raha liigub riigile kodaniku kaudu – nii tunnetab kodanik, kui palju ta reaalselt makse maksab ja oskab selle eest riigilt midagi ka vastu nõuda.” Ettevõtja kinnitusel maksavad ettevõtjad täna oma töötajate netopalga suhtes umbes 70 protsenti erinevaid makse, kuid see tuleks liigutada kõigepealt töötaja kontole, kust ta selle siis ise riigile ära tasuks.

Sama süsteem lastele ja pensionäridele

Lapsi ja pensionäre, kes palka ei teeni, peaks Pillesaare sõnul toetama sarnaste põhimõtete alusel. “Ümberjagamine peaks sel juhul toimima raha kujul, mitte riigi poolt pakutavate teenuste kujul,” arvas Pillesaar. “Kui keegi saab riigilt abi, siis riik muidugi ka jälgib, et seda efektiivselt kasutataks,” lisas ta.

Pillesaare sõnul võiks raha lapse hariduse toetuseks laekuda samuti sihtotstarbelisele kontole ning vanem saaks siis valida, kas ta paneb oma lapse era- või riigikooli. “Kontol on seejuures piirang, et neid vahendeid ei saa kasutada näiteks puhkuse­reisiks,” rääkis ettevõtja. “Kui laps saab täiskasvanuks ja vanemad on oskuslikult majandanud ning raha üle jääb, saab seda kasutada ülikooli jaoks või sinna mitteminemisel ka kasutusse võtta,” kirjeldas Pillesaar oma visiooni.

Selline süsteem tõstaks muu hulgas teenuste kvaliteeti. “Raha saab palju täpsemalt suunata, näiteks Alutaguse metsa taga või kesklinnas polikliiniku kõrval elava pensionäri kulutused arstile on erinevad, täna aga anname neile võrdselt raha,” rääkis Pillesaar. “Oskusliku majandamise korral ning kulusid ise juhtides saaks pensionär uue süsteemiga endale ka teinekord taksoga arsti juurde minekut lubada,” tõi ta näite.

Riik võidaks reformi kaudu veel ka suurema maksubaasi, näiteks väheneksid ettevõtjate võimalused OÜtamiseks. “Täna optimeeritakse nii maksukoormust, aga kui kogu töötaja pealt tasutav maksuraha liiguks otse töötaja sihtotstarbelistele kontodele, siis ei ole võimalik nende pealt ka vähem makse maksta – töötaja lihtsalt ei ole nõus vähem saama, see maksuraha oleks nüüd reaalselt tema palga osa,” tõi Pillesaar näite.

Dmitri Jegorov, rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler

ÜKS KÜSIMUS

Kas jätta osa maksudest inimeste pangakontodele sihtotstarbeliselt kulutamiseks?

See pole utoopia ja ehk ühel hetkel saabki inimene ise otsustada, mis ülikooli või mis raviasutusele ta oma maksuraha oma pangakontolt suunab.

Samuti on digitaalsed lahendused täna sellised, et saame ilma inimesi vahele palkamata aru, kes vajab mõnda sotsiaalset toetust, kes mitte. Ühesõnaga, kui hoolid oma maksurahast, seni riigilt saadavatest teenustest ja arvad, et teeksid nii mõnigi kord poliitikutest targemaid valikud, siis avalda oma arvamust.

Jaga lugu:
Hetkel kuum