Brasiilia jõulud Eesti moodi

Lumised jõuludekoratsioonid, sült ja hapukapsas on küll viimased asjad, mida võiks oodata jõuludelt Brasiilias.

-- @page { margin: 2cm } P { margin-bottom: 0.21cm } -->

„Nii, mida sa teed jõulude ajal,“ küsib minult mõned nädalad tagasi nõudliku häälega minu uus sõbratar, 53-aastane Laine, kes terve elu elanud Rio de Janeiros. Tuleb tunnistada, et jõuluplaane mul pole – seljakotirändurid ei pane tihtipeale tähelegi, mis päev, rääkimata kuust hetkel on. Ajalehti me muidugi ka ei loe, aga see on juba teine teema.

„Selge, siis sa tuled meie juurde,“ teatab Laine häälel, mis vastuvaidlemist ei luba, „ema teeb sülti ja sööme hapukapsast.“

Niisiis, tänavused jõulud sujuvad hoopis rahulikumalt kui mullused, mis veetsin ühe argentina perekonna juures Buenos Aireses ja kus põhiliseks jututeemaks olid ühe sugulase uued kunstrinnad ja rasvaimu. (Pikemalt võib sellest lugeda raamatust „Minu Argentina“)

Siiski on ka jõulud Brasiilias – olgugi, et eetlaste majas – minu jaoks pisut ekstreemsed. Öösel on toas näiteks nii palav, et ilma ventilaatorita magada ei saa. Sajab vihma, mitte lund. Süüakse kalkunit ja kala, mitte verivorsti ja piparkooke. Hapukapsad, sealihalõigud ja kodune sült on siiski laual ning süüakse palju.

Brasiilias, nagu ka Argentinas, on üldiselt tavaks, et 24. detsembri õhtul kogunevad pered kokku, õhtustavad ja südaööl soovitakse üksteisele häid jõule ning avatakse kingitused.

„Sel aastal me teeme esimest korda loosipakid,“ räägib Laine mulle mõned nädalad enne jõule, „üks on siis „salajasele sõbrale“ ja teine on „vaenlasele“.“

„Mis mõttes, vaenlasele,“ ei saa mina muidugi aru.

„See teine on selline naljapakk, midagi humoorikat,“ selgitab Laine.

Sellised loosipakid olla Brasiilias moes juba paarkümmend aastat, kuid tänavu otsustavad paljud pered loosipakkide kasuks lihtsalt põhjusel – raha on vähem kui tavaliselt.

„Tavaliselt ostavad inimesed oma jõulukingitused kolmeteistkümnenda palga eest,“ selgitab mulle sõber Mariana, „ja jaanuaris makstakse selle eest siis need maksud, mis kord aastas tuleb tasuda.“

Mariana jutust saan aru, et tegemist on näiteks auto-, maa- ja tervisekindlustusmaksuga. 13ndat palka saavad Brasiilias aga vaid need, kel on sõlmitud ametlik tööleping ja olemas tööraamat, kus nende töökoht ja palganumber ilust kirjas. Minu sõber Mariana on näiteks vabakutseline disainer ja tema võib 13ndast palgast vaid und näha.

„Paljudel muidugi tehakse nii, et tööraamatus on üks summa palgaks märgitud, aga tegelikult saavad nad suuremat tasu,“ ütleb Mariana, „pea kõigil ettevõtetel on siin lisaks ametlikule bilansile veel ka must kassa.“

Erinevates peredes käib jõuluvana muidugi erinevat moodi, minu võõrustajate juures istutakse peale südaööd kuuse alla maha ja jagatakse kingitused kätte. Kindlasti tuleb ära mainida, kes kellele kingituse tegi ning kui kingitud asi ei sobi, saab selle alati ümber vahetada.

„Muide, kas sa oled tähele pannud, et pea kõigis jõuludekoratsioonides kasutatakse lund,“ pärib Mariana minult. Muidugi olen ma märganud, kuidas majaseintele on kinnitatud vammustesse riietatud jõuluvanad, kes mööda lumiseid redeleid akende poole ronivad. Aga miks see nõnda on, ei suuda ma aru saada. Aasta tagasi Argentinas vaevas mind sama küsimus. Esiteks ei saja ei Rios ega Buenos Aireses lund ning teiseks tähistatakse jõule siis, kui nendes linnades on suvi, mitte talv.

„See lihtsalt on nii. Ilmselt USA ja Euroopa mõjud,“ kehitab Mariana õlgu, „keegi täpselt ei tea.“

Päris Eesti jõuludest jääbki puudu päris lumi, verivorst, isa tehtud seapraad ja ema kaneelikuklid.