Igaühele isiklik sotsiaalmaksu ülempiir?!?

Üks selline katse lõppes hiljuti ringkonnakohtus (haldusasi nr 3-08-364) maksuhalduri kaotusega. Samas kohus ei välistanud maksuhalduri võimalust dividendide ümberklassifitseerimisel palgaks, vaid heitis maksuametnikele ette selgete juhtnööride puudumist, mis võimaldaks ettevõtjal ette prognoosida maksustamist. Nüüd on teatavasti maksuhaldur sellest ringkonnakohtu lahendist tulenevalt välja töötanud soovitusliku juhendi projekti. Ilmselt toob sellise juhendi rakendamine kaasa palju kohtuvaidlusi, kusjuures siiani pole teada, millisel seisukohal on antud küsimuses Eesti kõrgeim kohus – Riigikohus. Seega võib sealt tulla veel täiendavaid üllatusi.

Probleem, mida soovitakse maksuhalduri uue juhendi ja halduspraktikaga lahendada, seisneb dividendi ja töötasu eristamises juhul, kui sama isik on nii omanik kui töötaja või juhatuse liige. Sisuliselt on küsimus sotsiaalmaksu maksmises – millal võib maksta sotsiaalmaksuvaba omanikutulu samas äriühingus töötavale inimesele. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) puhul sellist probleemi pole – seaduses on fikseeritud sotsiaalmaksu ülempiir ja kõigile on maksustamine üheselt mõistetav. Seega notarite, kohtutäiturite, vandetõlkide ja teiste FIE-dena tegutsevate isikute jaoks on olemas lihtsustusnorm, mis piiritleb aktiivse tulu ja passiivse omanikutulu.

Üheks võimaluseks dividendide ja töötasu proportsiooniga seotud probleemi lahendamiseks oleks sotsiaalmaksule summalise ülempiiri või ülempiiride kehtestamine ka töötajate ja juhatuse liikmete puhul. Selline ülempiir võib olla kõigile ühesuguselt fikseeritud summa aastas või Eesti keskmisest palgast või konkreetse äriühingu palgafondist vms sõltuv summa. Sotsiaalmaksu lae mõistlikkust on käesoleva aasta jooksul toetanud mitmed erakonnad, meedia kui ka ettevõtjate ühendused ja muud ühiskondlikud huvigrupid. Seega ilmselt oleks kõigile selgem ja lihtsam, kui nüüd sekkuks seadusandja ja teeks selle muudatuse ära. See ei tähendaks dividendide sotsiaalmaksuga maksustamist, vaid töötasu ja dividendide ühesugust maksustamist teatud rahalisest piirist alates, mis peaks vähendama moonutusi ja tagama maksuneutraalsuse. Sotsiaalmaksu ülempiiriga kaoks motivatsioon mitmesuguste maksude planeerimise skeemide kasutamiseks, mida kõrgepalgalised isikud on kasutanud selleks, et vähendada sotsiaalmaksukoormust (näiteks palgatulu vormistamine läbi isikliku osaühingu jne). Samuti ei peaks maksuhaldur sel juhul oma piiratud ressursse kasutama uue juhendi rakendamisele ja selle üle vaidlemisele, vaid saaks tegeleda varimajanduse ja selgete maksupettuste ennetamise ja avastamisega.

Kuna hetkel igasugused reeglid omanikutulu ja töötasu eristamise osas puuduvad, siis on sisuliselt iga äriühingu omanik kehtestanud endale ise sotsiaalmaksu ülempiiri – otsustanud oma sotsiaalmaksuga maksustatava töötasu suuruse. Kuna äriseadustik seob juhatuse liikmele makstava palga muuhulgas äriühingu majandusliku olukorraga (mis on ajas muutuv), siis on seadusandja pidanud oluliseks, et juhatuse liikmele ei makstaks ebamõistlikult suurt palka, mis ei vasta äriühingu majanduslikule olukorrale. Seega on paljud ettevõtjad konservatiivsuse printsiibist lähtuvalt määranud juhatuse liikme tasu pigem madalamana. Samuti ei tohiks unustada, et dividenditulu pole garanteeritud ning omanik võtab äririski ja peab majanduslikult rasketel aegadel äriühingusse täiendavaid sissemakseid tegema.

Seega antud hetkel on oluline, et seadusandja tajuks majanduslikku reaalsust ning sekkuks tekkinud olukorda. Ilmselgelt ei suudaks sotsiaalmaksu ülempiir tagada kõigi võrdset ja ühetaolist kohtlemist, kuid sellega kaasnev õiguskindlus ja –selgus oleks oluliselt suurem, kui seda suudaks pakkuda ühe ametkonna soovituslik juhend. Teisest küljest peab arvestama, et sotsiaalmaksu ülempiir tooks tõenäoliselt kaasa ka sotsiaalhüvitiste ülempiiri, mis tähendaks näiteks kõrgepalgalistele väiksemaid töövõimetushüvitisi haiguse korral jms.