Uue õnnetuse eelmäng

Investeerimisspetsialist Peeter Koppel.  Foto: Erik Prozes

Euroopa Keskpank on loonud kujutelma, et suudab strukturaalseid probleeme lahendada rahaliste vahenditega, millele võib järgneda järgmine suur kriis, kirjutab investeerimisspetsialist Peeter Koppel.

Kusagil senini tegelikkuses lõõmava võlakriisi alguses püstitati hüpotees, et euroala nn rahatrükist ei pääse. Toona näis see suhteliselt julge seisukohana, millele tuli vastuväiteid kõikidest olulistest instantsidest. See polevat lihtsalt võimalik – ei juriidiliselt, institutsionaalselt ega poliitiliselt.

Praegu oleme olukorras, kus võimatust on saanud võimalik ning veidi enam kui aastaga süsteemi paisatav üle triljoni euro justkui enam ei väärigi tähelepanu. Euroala lagunemise vahetu oht on likvideeritud ning Kreeka-suunalisest paanikast on saanud samuti pigem välis-, mitte majandusuudiste teema. Lõuna-Euroopa teiste probleemsete riikide riigivõla tootlused on võlakriisi tipphetke ja vahetu maksesuutmatuse ohuga võrreldes justkui meeldiv kevadine jalutuskäik pargis. Aktsiate (ja mõningate teiste riskantsete varade) hinnad on loomulikult liikunud meeldivas tõusutrendis.

Pettekujutelm

Keskpankade (siin kontekstis Euroopa Keskpanga) tegevus on loonud illusiooni, et kõik on kontrolli all ning me liigume n-ö trükimasinate huilates helge tuleviku poole. Ajalugu näitab, et strukturaalseid probleeme monetaarsete meetoditega ei lahenda. Kas näiteks euroala probleemsete riikide hiiglaslik tööpuudus on märkimisväärselt vähenemas? Veelgi enam – kas selle vähenemiseks on mingeid eeldusi? Kas on tekkinud eeldus, et riigid suudavad oma sisemisi ja välimisi kohustusi veidigi pikemas perspektiivis reaalselt täita? Kas konkurentsivõime on kasvamas? Kas on näha ausat poliitilist sõnumit, et Euroopas on nn rikkuse loomise masin sõna otseses mõttes katki ning elama tuleks hakata teisiti – näiteks oluliselt väiksema avaliku sektoriga ja oluliselt suurema fookusega väärtuse loomise väärtustamisele?

Need ebameeldivad tegelikkused loovad konteksti selleks, et strukturaalsete probleemide n-ö lahendamine monetaarsete meetoditega jätkub seni, kuni laiem avalikkus mingilgi määral usub, et see võiks toimida.

Tähtis on see selles plaanis, et kõik toimuv näib olevat (tahtmatu) lava ehitamine järgmiseks kriisiks – selliseks, millest n-ö nii kergelt ei pääse, kui see õnnestus Lehmani pankroti järel, mil riigid ja keskpangad võtsid jõuliselt usalduse viimase astme rolli. Toonase usalduse murenemisel võib öelda, et järgmine kriis on ilmselt The Big One, mastaapsuselt ja kvalitatiivselt täiesti uus tragöödia. Mõelge ise – keskpangad on praeguseks mitme tsükli pinge üritanud ära maandada nullintressimäärade ja rahatrükiga. Turul kui parimal kapitali allokeerijal ei ole lastud pingeid välja lasta ning need pinged on kogunenud ja kogunenud.

Ühel hetkel ilmselt kannatus katkeb ning juhtub halvim – kaob usaldus keskpankade võimekuse suhtes olukorda kontrolli all, või veelgi enam, süsteemi püsti hoida. Null- ja eriti negatiivsed intressimäärad on juba loonud teatud hälbe, kuidas maailma (eelkõige raha) tunnetatakse. Negatiivsed intressimäärad toidavad pensionidefitsiite, säästjate lootus oma säästudelt midagi (suhteliselt riskivabalt) teenida on ajalugu. Riskivaba tulumäär euroalal on praegu kergelt miinuses. Viimane on aga juba selges vastuolus sellega, kuidas inimene ümbritsevat maailma kogeb.

Vastuolu

Inimesele on omane, et praegu on hüve väärt rohkem kui homme. Tulevane hüve on odavam ja sellest lähtudes pole negatiivne intressimäär loomulik, sest juba nulltasemel tähendaks see hüve tarbimise lükkamist igavesti edasi. Siin tekibki suurim vastuolu inimloomuse ja keskpankade improvisatsioonide (negatiivsete intressimäärade) vahel.

Praeguseks on raha teatud tunnetuslikul tasandil vähemalt investori jaoks kaotamas oma funktsiooni akumulatsioonivahendina. Kui puudub adekvaatne ankur (raha teenib negatiivset intressi), ollaksegi sunnitud riskima ning kasutama n-ö alternatiivseid akumulatsioonivahendeid. Riske on järk-järgult suurendatud juba märtsist 2009. Riskantsete varade hinnaliikumine on teatavasti üks-ühele korrelatsioonis keskpankade bilansimahtude kasvuga. Ei ole põhjust eeldada, et seni, kuni strukturaalseid probleeme üritatakse monetaarsete meetmetega leevendada, saaksime rääkida riskantsete varade järsust ja püsima jäävast hinnalangusest.

Investoril ei jää muud üle, kui võtta riski ja liikuda rahast üha eemale. Mis saab siis, kui tõesti keskpankade võimekuse suhtes usaldus tõsiselt kõikuma lööb? Tegelikult vägagi raske öelda, milline saab olema nn uue tragöödia struktuur. Samas ma ei imestaks, kui parimas olukorras oleks ka pärast järgmist (suurt) kriisi varaomanikud. Seda loomulikult juhul, kui nad suudavad külma kõhuga üle elada vahepealsed hüsteerilised volatiilsusperioodid. Pingeid on süsteemi kogunenud täiesti piisavalt, et lõhata ka selle usu mull, et keskpank on plaanikomiteelikult parem majanduse ohjaja kui turg.

Hetkel kuum