Igor Rõtov • 25. august 2015 kell 8:45

Börsikrahhi kolm võimalikku tagajärge

Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.  Foto: Erik Prozes

Kas eelmisel nädalal lahvatanud krahh maailma aktsiaturgudel kandub edasi ka reaalmajandusse, küsib Äripäeva peadirektor Igor Rõtov. Kas meie jaoks piirdub see üksnes laastamisega väikeaktsionäride rahakotis ning tavakodanike pensionikontodel või on see midagi hoopis hullemat?

Mis siis juhtus? Kriisi katalüsaatoriks olid eelmisel nädalal avalikustatud andmed Hiina tööstustoodangu kahanemisest, mis vallandas aktsiate lausmüügi, alguses Hiinas ning edasi USAs, Euroopas ja kogu maailmas. Shanghai börs oli esmaspäevase seisuga nädalaga kaotanud ligi 20%, Dow Jones 10%, Saksamaa 12%, Tallinna börs 7%. Enamikus Eesti aktsiaosalusega pensionifondides oli viimase aasta korralik tootlus mõne päevaga nullitud.

Sedavõrd ägedat langust pole suured börsid näinud 2009. aasta kevadest saadik ja see teeb ärevaks. Kui eelpool toodud langusprotsendid oleksid toimunud kahe päeva asemel paari kuu jooksul, siis nimetaksime seda korrektsiooniks ja paanikaks poleks mingit põhjust. Praegu aga kummitab ajalooline kogemus.

Eesti õppetunnid

Meil Eestis võib tõmmata kaks paralleeli. 1997. aastal ei kukkunud Tallinna börs kokku mitte kahe päeva, vaid paari kuu jooksul, milles hulgaliselt tõusupäevi, kus investorid jälle ostsid, lootes, et põhi on käes. Paraku saabub põhi enamasti siis, kui keegi enam ei looda. Toonane börsikrahh oli ka signaal nn Vene kriisile 1998–1999. Sellest Eesti majandus kosus õnneks ruttu ning me kõik nautisime järgnevatel aastatel aktsiahindade kasvu kõrval ka pöörast kasvu reaalmajanduses.

Pidu sai läbi 2008. aasta septembris, kui USAs läks pankrotti Lehman Brothers, mis avaldus jällegi aktsiaturgude äkilises languses. Ja jällegi, 2008. aasta sügisel oli palju päevi, kui investorid arvasid ekslikult, et põhi on käes ja põletasid oma raha edasi. Alles 2009. aasta märtsis, kui meedia produtseeris arvukaid kirjatükke kapitalismi hukust ja maailmalõpust, olid aktsiahinnad põhjas ning neil vähestel, kel raha alles ja taipu investeerida, teenisid börsidelt suure võidu. Meil siin Eestis aga läks majandus lauslangusesse, mille mõningaid tagajärgi helbime tänini.

Tagantjärele tark olles saame öelda, et midagi pidi juhtuma. Aktsiahinnad ei saa ju lõputult tõusta, probleemid olid juba tükk aega nähtaval. Äsja kartsime, et midagi sellist käivitub Kreeka sündmuste mõjul, oleme lõputult muretsenud riikide laenukoormuse pärast ning olnud skeptilised Föderaalreservi ja eriti Euroopa Keskpanga rahatrüki pärast. Aktsiate hinnad muudkui tõusid. Nüüd aga on suve jooksul langenud Hiina aktsiaturg, nõrgenenud jüaan, Peking teatas majanduskasvu pidurdumisest ning nutt oligi lahti.

Hiina pärast ei muretse

Paradoks, aga kõige väiksem kannataja selles mängus paistab olevat just Hiina ise. Esiteks, Hiina aktsiaturu pöörane langus järgnes sama pöörasele tõusule. Nimelt muutis Peking mullu aktsiatega kauplemisega tavakodanikele hõlpsaks, hinnad tõusid kiiresti lakke ning praegu on Shanghai börs samal tasemel, kus aasta tagasi. Paljud hõlptulu teenida lootnud inimesed said küll petta, kuid ettevõtete turuväärtus pole aastaga kahanenud.

Suurt jutuainet pakkunud jüaani devalveerimine pole üldse nii dramaatiline. Näiteks euro on Hiina valuuta suhtes küll augusti algusest tugevnenud 9%, aga oi üllatus, aastases arvestuses on hoopis jüaan euro suhtes 8% plussis. Puändina veel siis ka majanduskasvu pidurdumine, mis viimastel andmetel tuleb sel aastal 6,8% (mullu 7,4%).

Kurb küll, aga meie siin Eestis võime sellistest kasvudest vaid unistada. Kui lisada siia, et Hiinas on stabiilselt võimul pragmaatikutest tehnokraatide seltskond, kes majanduse juhtimisega viimased paarkümmend aastat edukalt hakkama saanud ja kelle kasutada on hiiglaslikud reservid, siis ma Hiina pärast väga ei muretseks, muu maailma pärast aga küll.

Mis nüüd siis juhtuma hakkab?

Pakun kolm võimalikku stsenaariumi.

Esimene stsenaarium oleks must. Vabalangus börsidel jätkub ning jõuab ka kiiresti reaalmajandusse. Pangad ei julge enam laenu anda ja ettevõtjad kardavad investeerida. Riigi tasandil hakkavad tööle krokodillid ning ettevõtted koondavad ja vähendavad palku. Positiivse poole pealt on suurel osal Eesti juhtidest veel värskelt meeles eelmine kriis. Meil on oskus hakkama saada ka väga raskes olukorras. Loodan väga, et nii ei lähe, kuid hindaksin stsenaariumi tõenäosuseks 30%.

Teine stsenaarium oleks börside seisukohalt sarnane 2008. aastale. Alanud sügisel jätkub närviline kauplemine, kus meeleolud vahelduvad suurest optimismist tohutu pessimismini. Järgmiseks kevadeks on suuremad börsiindeksid kaks korda oma väärtusest kaotanud ning väikeinvestorid paariks aastaks turgudelt minema peletatud. Erinevalt 2008. aastast ei mõjuta börsidel toimuv reaalmajandust, mis toimuvat trotsides ikkagi mõõdukalt kasvab. Investor Toomas võib küll poetada mõne pisara, aga lõviosal Äripäeva lugejatest liiguvad asjad jõudsalt edasi. Panen tõenäosuseks 40%.

Kolmandaks võib ju juhtuda, et börsid lähipäevil stabiliseeruvad ning paari kuu jooksul taastuvad. Pidu kestab edasi ning august 2015 läheb ajalukku kui kummaline ühenädalane anomaalia. Ajaloost on küll raske leida midagi sarnast, kus lühiajalisel järsul kukkumisel poleks pikaaegset mõju, kuid ärme praegu välista seda võimalust. Võrreldes 2008. aastaga on USA majandus märksa parema tervise juures ja Euroopagi on kosumas. Maailma suurfirmade majandustulemused ja lähiaja väljavaated pole üldse pahad. Hindaksin selle väga positiivse stsenaariumi tõenäosuseks 30%.

Hetkel kuum