Hirmul põhinev süsteem, kus pereliikmed peavad salapolitseile kaebama üksteise peale, ei loo ühiskonnas just eriti palju usaldust inimeste vahel. Seetõttu üritataksegi režiimist põgeneda üksinda, osal see ka õnnestub, paljudel mitte. Need, kel õnnestunud põgeneda, räägivad samu asju –näljahäda, ressursside, inimõiguste ja vabaduse puudumine ning ideoloogiat ülistav ajupesu. Need, kel õnnestunud Lõuna-Koreasse jõuda, pannakse mitmeks kuuks ümberõppeasutusse, kus neil aidatakse vaba ühiskonnaga kohaneda.
Ühiskonnas kehtib kastisüsteem, pidev puudus on toidust ja ressurssidest. Liha saab eri andmetel kord aastas, Põhja-Korea totalitaarse režiimi looja Kim Il-Sungi sünnipäeval 15. aprillil. Kuid aastatega on inimesed suutnud end elus hoida tänu mustale turule, kust saab toitu ja muid eluks vajalikke tooteid. Mustal turul kauplemine oli eriti levinud 1990ndatel, pärast Põhja-Korea liitlase Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning pärast seda alanud suurt näljahäda, milles hukkus hinnanguliselt mitu miljonit inimest. Tegemist oli ajaga, kus inimesed sõid teisi inimesi. Ometi pole kõige selle juures režiim langenud, vaid hirmu suurendamisega on suudetud tagada totalitaarse süsteemi püsimajäämine.
Lääne võimetus
Kuna Hiina on Põhja-Korea liitlane Aasias, kelle kaudu liigub salaja palju ressursse, peitubki Põhja-Korea režiimi püsimajäämise võti just Pekingi käes. Kui Hiina lõpetaks režiimi toetamise, kukuks see kokku. Hiina võiks vähemalt niigi palju teha, et mitte saata tabatud Põhja-Korea põgenikke sinna tagasi. See oleks suur samm, sest tagasi saadetud põgenikud enamasti hukatakse.
Läänemaailmal pole paraku otseselt midagi teha Põhja-Korea inimõiguste kaitseks, sest keegi ei taha sõjaliselt sekkuda sellise riigi asjadesse, millel on tuumarelv. Seetõttu ongi valitud oota-ja-vaata-taktika, kus riiki abistatakse humanitaarabiga, lennutatakse üle piiri õhupallidega režiimivastaseid lendlehti ning Lõuna-Korea edastab propagandavastaseid raadio- ja telekanaleid, millega loodetakse piirialadel jõuda põhjakorealasteni.
Kuid kõik see on liiga aeglane, sest Põhja-Koreas käib inimõiguste rikkumine iga päev. Režiim on püsinud juba ligi 70 aastat ja seetõttu ei pruugi see langeda ei lähiaastatel ega ka järgnevatel aastakümnetel. Hiina saab sellele lõpu teha, seetõttu peaks Hiina valitsus selle nimel vaeva nägema.