Ettevõtte tulumaks tuleb taastada

Kui läheneda Eesti tulumaksusüsteemile juriidilisest aspektist, siis ilmneb, et see kuulub „Jõulutunneli“ saate kategooriasse. Nimelt on võimalik mööda hiilida tulumaksuseaduse sättest, mille järgi võib kasumit jaotada (dividende maksta) nii, kuidas südametunnistus lubab, maksmata sentigi tulumaksu.

Selle tagavad 1) Eesti ja Hollandi maksuleping, mis piirab Eesti maksustamisõigust juhul, kui mitteresident võõrandab Eesti riigis osaluse äriühingus; 2) Hollandi siseriikliku maksuõiguse säte, mille kohaselt on ettevõtte klassikalisest tulumaksust vabastatud kõik tulud, mis on saadud vara võõrandamise teel; 3) ema- ja tütarühingu direktiiv, mis keelab emaühingu tasandil dividendide maksustamise juhul, kui need on saadud tütarühingult, kus osalus vähemalt 10%.

Oletame, et OÜs X on 100 000 eurot vaba kapitali, mida aktsionär füüsilise isikuna sooviks endale. Selleks tuleb luua OÜ-le X kahetasandiline valdusühingute konstruktsioon. Teisisõnu, investor hakkab valitsema OÜd X kahe valdusühingu kaudu (B.V Y Hollandis ja OÜ Z Eestis).

Nüüd võtab B.V Y laenu 100 000 eurot (kas pangast või OÜlt X – vahet pole, seda on vaja ainult viieks minutiks), ning laenab selle emaühingule OÜ Z. OÜ Z ostab saadud laenu eest endale OÜ X osaluse, makstes kohe saadud laenu eest 100 000 B.V-le Y (osaluse müügihind). Tulenevalt Eesti-Hollandi maksulepingust Eesti siinkohal tehingut maksustada ei tohi.

Oluline on, et OÜ Z on maksnud B.V-le Y müügihinnana 100 000 ning tegemist ei ole laenu tagasimaksega, seega on aga jätkuvalt üleval laenunõue B.V-l Y 100 000 euro ulatuses OÜ Z vastu. Ja siin sünnibki mustkunst, kus finantsmatemaatika abil luuakse paljast õhust nõue (hellitavalt teatakse sellist tehnikat nime all debt-push-down).

Nüüd OÜ Z ja OÜ X ühinevad, mis on maksuneutraalne toiming, ning selle tagajärjel bilansid liidetakse. Ning uus tekkinud äriühing OÜ X&Z, kus on 100 000 vaba kapitali, mis makstakse laenunõudena B.V-le Y ära. 

B.V Y ei pea tulenevalt Hollandi siseriiklikust maksuõigusest sellise osaluse võõrandamise pealt saadud tulult klassikalist tulumaksu maksma ning võib dividendidena välja maksta 100 000 eurot emaühingule OÜ X&Z. Ning OÜ X&Z maksab selle maksuvabalt välja omakorda füüsilisele aktsionärile. Tulumaksuseaduse kohaselt ei tohi OÜ X&Z siinkohal dividendidelt maksu nõuda, küll aga tuleb tehing tuleb deklareerida.

Kirjeldatud viisil viisteist aastat maksude optimeerimist saab oma lõpu, kui parlament võtab sel aastal vastu valitsuses heaks kiidetud ema- ja tütarühingu direktiivi muudatusettepanekud. On aga naiivne arvata, et sellega lõpeb maksudega jokitamine. Tegemist on ainult ühe viisiga ära kasutada lünki seaduses ja tulumaksu maksmist enda kasuks optimeerida.

Kehtival tulumaksusüsteemi eesmärk on hägune. Reformierakonna hirmujutud, justkui väheneks ettevõtluskeskkonna rahvusvaheline atraktiivsus, kui kehtestada klassikaline tulumaks, on sisulised samal määral nagu EKRE pagulasretoorika. Kui hinnata näiteks pangandussektoris Eesti keskmiste laenutoodete intressimäära, lahutades sealt maha riskivaba intressimäära, siis leiame eest üsnagi haruldase riskipreemia (sh suhteliselt riskivaba eluasemelaenude tootlus ületab tugevalt mõne Ida-Euroopa võlakirja tootlust). Arvestades, et eestlaste laenukõlblus on suhteliselt hea, on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni finantsettevõte loobuks Eesti turust ja hakkaks rentaablimat oodatavat tootlust otsima.

Rahvusvahelistes tootmisüksustes arvestatakse otsuste langetamisel eelkõige suurimaid kuluartikleid: transport ja tööjõud. Kummagi puhul ei mängi Eesti tulumaksupoliitika rolli. Veelgi enam, kuivõrd viimaste kasumimarginaal on olenevalt sektorist suhteliselt madal, siis ei muutuks nende jaoks eriti midagi ka klassikalise tulumaksu taastamisel. Siin tekibki tulumaksu süsteemi ideoloogia ebakõla: juba puhtalt raamatupidamislikult ei saagi kasvavad ettevõtted, kes suunavad vaba rahavoo investeeringuteks, olla peamiseks klassikalise tulumaksu subjektiks, kuna puudub maksubaas. Need, kes tõepoolest ongi kasumlikud, ei tegele mitte teadus- ja arendustegevusega, vaid finantseerivad teisi kontserniüksusi või vastupidi (mis on üks kasumisiirdamise võimalusi).

Isegi kui dividendipoliitika toetaks regulaarseid ja korrektseid dividendimakseid, siis jääb Eesti tulumaksu määr võrreldes ülejäänud Euroopaga ikka üheks kõrgemaks. Tegelikult arvestatakse juba praegu rahvusvaheliste investeerimisotsuste puhul maksukilbina 20% maksumäära (st eeldatakse, et investor soovib teatud hetkel ikkagi kasumit). Mis konkurentsivõimest me siis räägime?

Valitsusel on ettekujutus, justkui oleks kehtiv ettevõtte tulumaksusüsteem lineaarse majanduskasvu võluvits. Parempoolse maailmavaate esindajana pooldan küll kehtiva tulumaksusüsteemi ideed, kuid näen, et see lihtsalt ei tööta enam. Maksusüsteem peaks olema lisaks fiskaalsele eesmärgile ühtlasi ühiskonna (majanduse) arengu tööriist, millega rajatakse soovitud narratiivi saavutamise raamid. Praegu ei paista maksupoliitikas ühtegi muudatust, mis võiks majandust terviklikult suunata.

Klassikalise tulumaksuga oleks seevastu võimalik reguleerida seda, milliseks võiks kujuneda meie majandus tulevikus. Näiteks suudaksime luua olulise konkurentsieelise sõltuvalt sellest, kas soovime positsioneerida ennast Vietnami-sarnase alltöövõturiigina või Rootsi-sarnase kõrgtehnoloogilise riigina. Oluline on, et suurenev maksutulu jääks ärisektori hüvedesse. Selleks tuleks luua klassikalise tulumaksu süsteemi kaks erandit:

1) kas alandada suureneva maksutulu sotsiaalmaksu määra või lubada kasumimaksust maha arvata osa tööjõukulusid. Esimese puhul on oluline tagada konkurentsivõimeline maksueelne tulu (kehtivast investeerimiskonto süsteemist on tähtsam kasumisse jõuda) ning kui seeläbi saavutab ettevõtte puhastulu positiivse tulemuse, siis ei ole 20% kasumimaksu saavutamine enam probleem. Teisel juhul oleks mõju just neile, kelle tootmisefektiivsus on viidud maksimumini, kus ärikasum on juba positiivne, kuid aktsionäri seisukohast oleks oluline võit just kasumijaotamisel, st mida rohkem töötajaid, seda suurem maksuvaba dividenditulu (see oleks just suurte rahvusvaheliste tootmisüksuste puhul oluline ning motiveeriks nende üksuste toomist Eestisse, mis nõuavad suuremat tööjõuhulka. Kahtlemata oleks sellel positiivne mõju ka siseturu OÜtamise probleemile ja ümbrikupalgale tervikuna).

2) lubada kasumimaksust maha arvata teadus- ja arendustegevuse kulud. Teisisõnu, motiveerida rahvusvahelisi kontserne tooma siia kõrgema lisandväärtusega töökohti. Kontrollitavuse mõttes lubataks kõik teadus-ja arendustegevuse kulutused, mida tehakse iseseisvalt, koostöös ülikoolide või muude asutustega kasumimaksust maha arvata (sh patendid ja nende tulu). Selline meede motiveeriks tegema investeeringuid ja annaks olulise hoo teadussiirdele ettevõtluskeskkonnas. Kuivõrd järgmise kümnendi tulevikutrend on robootika ja mehhatroonika, siis saaks seeläbi luua meie inseneridele kasvulava just siin. Veelgi enam, suureneva maksutuluga võiks finantseerida EASi kaudu neid ettevõtteid, kes vajavad kapitali sisemise lisandväärtuse arendamiseks (maksutulust saab luua fondi, mis finantseerib või garanteerib uute lahenduste, sh masinate ja seadmete kasutuselevõttu). Eesti väikeste palkade häda seisneb selles, et näiteks põllumajanduses on iga üleskorjatava kartuli jaoks oma inimene, kuid Saksamaal teeb sama töö ära üks tehniline vahend ajasuhtega 1:10. Kapital peaks koguaeg olema nende käes, kes sellega midagi peale oskavad hakata.

Oleme suutnud ettevõtte tulumaksu kaotamisega taluma kukkuva maksubaasi mõju eelarvele, seega on meil head eeldused saavutada ettevõtte tulumaksu reformimiseks vajalikke muudatusi. Kirjeldatud viisil klassikalise tulumaksu taastamisega oleks meil suureneva maksutuluga võimalik kompenseerida maksuerandeid ning erandite abil muuta ettevõtluskliima konkurentsivõimet atraktiivsemaks. Viimaks, klassikaline ettevõtte tulumaks motiveerib investeerima.