Riigifirma külma sõja jaoks

Maailma suurriikide liidrid on nüüd uue külma sõja avalikult välja öelnud, viimati nimetas asjade seisu sellise terminiga ka Venemaa peaminister Dmitri Medvedev oma 12. veebruari kõnes Münchenis. Külma sõja lahutamatuteks kaaslasteks on sõjaliste kulutuste suurenemine ja võidurelvastumine. Vene-Gruusia sõjast alguse saanud ja lahingutes Ida-Ukraina pärast süvenenud külma vastasseisu toidab kuum lahingutander Lähis-Idas ja selle tagajärjed migratsioonikriisina Euroopas. Kõik see tähendab aga kulutuste kasvu militaartehnikale- ja varustusele, taristule jne. Aastani 2019 kulutatakse Lääne-Euroopas kaitsekulutusteks täiendavalt 50 miljardit dollarit ning suureneb USA sõjaline kohalolek ja sellega seotud kulutused Euroopa liitlasriikides, sh Eestis.

Praegu oleme seisus, kus meil on Eesti Kaitsetööstuse Liit, kuhu kuuluval ligi 100 ettevõttel on sisuline võimekus toota militaartooteid sõdurisaabastest vahilaevadeni. Aeg-ajalt tuleb huvitavaid uudiseid – Milremi mehitamata roomiksõiduki esitlus, Baltic Workboats’i toodetud paatide edukas müük välisturgudel, kuid need on siiski vaid paarsada töökohta. Tegemist ei ole mitte tööstuse, vaid pigem töökodadega.

Prioriteet mujal

Kaitsetööstust kui tööstusharu meil sisuliselt ei eksisteeri. Antud teema tõsteti üles eelmise aasta 10. juunil riigikogu saadikute arupärimisel kaitseministrile, kus tunti muret Eesti iseseisva kaitsetööstuse olukorra pärast. Samas tuleb tõdeda, et kaitseministeeriumi prioriteediks on ikkagi riigi kaitsevõime arendamine, mitte kaitsetööstuse kui ettevõtlusega tegelemine. Just sellepärast ei saagi olemasolevate struktuuride baasil olla ettevõtet, mis varustab oma sõjaväge ja teostab samas edukalt eksporti, nagu näiteks riigiettevõtted Iisraeli Taas või Soome Patria.

Kaitseministeerium tegi katse taasluua sõjaeelse relvatööstuse lipulaev riigiettevõte E-Arsenal, mis paraku oma tegevuse aga 2010. aastal lõpetas. Ebaõnnestumise põhjuseid on välja toodud erinevaid, kuid üldnimetajaks olid juhtimisvead, mitte turusituatsioon.

Eesti ettevõtetel ilma riigi otsese osaluseta on keeruline saada välistellimusi, mis tagaksid järjepideva tootmise aastateks. Peab arvestama asjaolu, et militaarvaldkonnas toimub tururegulatsioon teisiti, nimelt on tellijaks ainult ja alati riik. Kui tellijaks saab olla ainult välisriigi valitsus, siis on kindlam, et ka tellimuse täitjaks on riigile kuuluv ettevõte, kelle tegevuse garandiks on riik. Äripartneriteks on riigid ning paljus mõjutavad lepingute sõlmimist või nende lõpetamist poliitilised otsused (näiteks prantslaste Mistrali saaga), millel pole vaba turumajandusega mingit seost.

Meil on militaartööstuse riigiettevõtte eduka käivitamise eeldused olemas, nimetan neist peamised:

- rahvusvahelise koostöökogemusega ja järjest paraneva sõjalise võimekusega kaitsevägi ja kaitseliiit;- meil on piisavalt militaarvaldkonna tippspetsialiste. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Balti Kaitsekolledž, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus on selle kinnituseks;- tööstusparkide olemasolu ja nende rajamise kogemus, mis annab võimaluse suurtootmist operatiivselt käivitada;- Eesti saavutused, mida kasutada referentsina. Skype’ist küberkaitseni.

Riigiettevõtte Eesti Militaartööstus loomine vajab nii julgust kui ka märkimisväärset investeeringut, mitte väiksemat, kui oleme kulutanud võitluses Eesti õhuruumi pärast või matnud Utah’ kõrbeliiva. Saadav kasu oleks aga mõõdetav tuhandete uute heade töökohtade ja oma riigi kaitsevõime suurenemisega.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Autor: Ahto Alliksaar