Võtame kasutusele isikustatud kodanikuvaluuta

Kodanikupalga voorustest on räägitud väga palju – alates bürokraatia ja halduskulude vähenemisest ja lõpetades sellega, mis ehk olulisimgi, et see hoiaks ära plahvatusohtliku ühiskonnaklassi tekke.

Riik ei peaks külvama lihtsalt lennukilt raha (kust seda võttagi), vaid tagama teatud elatismiinimumi (seda teeb ta mingil moel praegugi). Osalt oleks see nagu hädaaegade talongisüsteem, millele e-tehnoloogia lubab teha olulisi parendusi.

PKIK oleks isiksustatud, st seda ei saa anda teisele inimesele edasi, ei saa laenata ega kaubelda naabriga. Näiteks maksevahendiks oleks ID-kaart.

PKIK ei oleks kuhjuv, seda ei saaks koguda. Näiteks iga kuu alguses hoolitseks riik, et kodaniku kontol oleks 500 PKIK-eurot. Pole vahet, kas seal oli midagi eelmisest korrast alles või mitte – iga kuu alguses keeratakse konto 500 peale.

Omane ainult Eestile

PKIK oleks kasutatav ainult Eestis, täiselektrooniline ja see ei oleks konverteeritav eurodeks ega sularahaks. See meede raskendaks oluliselt kuhjumist, spekuleerimist või hangeldamist, sest iga tsükkel peaks käima läbi "naturaalmajandusliku lüli" (näiteksinimene ostab PKIK-eurode eest makarone ja müüb need eurode eest maha), mille maht ei saa olla üle 500 euro kuus.

PKIK oleks piiratud kasutusvaldkonnaga, sellega saaks osta ainult teatud tootegruppe (näiteks toit, esmatarbekaubad, eluasemekulud). Üks piirang tuleb automaatselt ka sellest, et ühelgi ostjal ei saa kunagi olla üle 500 PKIK-euro.

PKIKiga ei saaks osta alkoholi (või näiteks ka ebatervislikke tooteid), see takistaks nn riigijoodikute teket, mis kodanikupalga puhul oleks kardetav.

PKIKide eest saab kaupu või teenuseid osta ainult kodanik.

Nendelt, kellele on tasutud PKIKides (nimetatud tootegruppide müüjad, eluaseme väljaüürijad jne), ostaks riik PKIKid eurode eest välja. Need, kellelt riik PKIKid välja ostab, saavad olla ainult Eesti maksusüsteemi osalised, st Eestis registreeritud firmad jt (viimane kitsendus pole mõistagi kohustuslik).

Laste jt hoolealuste PKIKid laekuks vanematele/eestkostjatele, st see oleks osalt ka demograafiline meede. Samuti teeks see kodakondsuse ihaldusväärsemaks.

PKIKiga ei saa kaubelda

PKIKil oleks osaliselt paralleelvaluuta omadused, aga ainult osaliselt. Täpsem oleks seda ehk isegi nimetada teatud kitsendustega minimaalse ostujõu riiklikuks tagamiseks (see oleks ühtlasi riigigarantii teatud turusegmendile). Seda ei saaks olla ühelgi kodanikul kunagi üle kindla koguse euro-ekvivalenti kuu aja kohta (lapsevanematel kordistuks see võrdeliselt laste arvuga). Juriidilistel isikutel saaks olla rohkem, aga nemad saaksid nende eest osta ainult riigilt eurosid (ja mõistagi täisaruandlusega ja ehk ka väikse maksu või kompensatsiooniga), st firmad ei saaks PKIKidega omavahel kaubelda.

Piiratud maht ja kasutusvaldkond ei laseks kodanikel võõrduda töölkäimisest, kuid teadmine, et baasvajaduste rahuldamine on minimaalsel tasandil garanteeritud, stabiliseeriks tunduvalt ühiskonda ja soodustaks ka investeeringuriskide võtmist (sest n-ö päris surnuks ei saa kukkuda). Plussiks on ka see, et võimaldab tavalise kaubandussüsteemi tarneahelaid kasutada selleks, mille eest hoolitseb praegu Toidupank või ELi toiduabi jms.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.