Kiire palgakasvu tagajärjed

Eesti majanduse tasakaalustamatuse kõige ilmsem tunnus on viimastel aastatel olnud palga- ja kapitalitulu vahekorra muutus. Varem on tööjõutulu suhe loodud väärtusesse olnud Eestis väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kuid viimaste aastate kiire palgakasvu tõttu on see suurenenud. Majandusarenguga kaasneb suhteliselt tööjõumahukama teenuste sektori osatähtsuse kasv hõives, millega suureneb tööjõutulu roll majanduses. Eesti majanduse viimaste aastate tööjõumahukuse kasvu taga pole aga majanduse struktuuri muutus, vähemalt mitte tegevusalade tasandil.

OECD riikides on tööjõu ühikukulu kasvuga kaasnenud aeglasem majanduskasv. Mida kauem tööjõu ühikukulu suurenes, seda suurem oli kaotus SKPs. Neli aastat järjest kestnud tööjõu ühikulu kasv tõi kaasa keskmiselt ligi 3%-lise kaotuse SKP tasemes.

Seost tööjõu kallinemise ja SKP kaotuse vahel ei saa pidada täielikult põhjuslikuks, sest ka majanduse olukorra halvenemine ise põhjustab tööjõu ühikukulu kasvu. Ettevõtted ei saa müügitulu lühiajalise kahanemise tõttu tööjõukulusid vähendada ning turu kehv seis võimendub seetõttu kasumites. Samal ajal halvendab tööjõu ühikukulu suurenemine konkurentsivõimet, mis põhjustab omakorda majanduskasvu aeglustumise. Seda kinnitab ka tõsiasi, et tööjõu ühikukulu pikemate järjestikuste kasvuperioodide korral aeglustus SKP kasv rohkem.

Tööjõutulu osakaalu tsüklilised kasvuperioodid võivad laheneda kahel viisil. Üks neist on n-ö kasvutsüklist väljakasvamine, mis tähendab, et kui majanduskasv kiireneb, ei hoogustu tööjõukulude kasv enam endisel määral. See võimaldab ettevõtetel kasumimarginaale ja konkurentsivõimet taas suurendada. Teine võimalus on see, et kasumimarginaalide vähenemine sunnib osa ettevõtteid turult lahkuma. See toob esialgu kaasa tööjõukulude kahanemise ning töötuse kasvu. Suurem vaba tööjõu hulk vähendab edaspidi palgasurvet ning ellu jäänud parema tootlikkusega ettevõtete kasumimarginaal kasvab.

Autor: Orsolya Soosaar ja Kaspar Oja