Minu 12 õppetundi korteri ostmisel

Mina ei viitsi oma energiat kulutada vaidlevate korteriomanike lepitamisele ja kokkulepete otsimisele. Ilmselt pole ma üksi. Konfliktid majades, mida ma korteriühistu juhatuste liikmetelt kuulsin, on kirevamad kui elu ise.

Kolmandaks. Tehke kortermajja panipaigad. Keldrid. Mitte kõigil pole oma kraami jaoks suvilaid või vanavanemate talusid. Pahatihti on panipaikade jaoks isegi ruum olemas, kuid keldriboksid ehitamata ja ruum korterite vahel jagamata. Isegi, kui sul meeldib jalgrattaid esikusse tassida, on inimestel ikka mõni kast suhteliselt viisakat kola, mille jaoks totter miniladu rentida.

Neljandaks kõrvalepõige netikaubandusse, mida soovitan vanaks jäänud kraami müümiseks. Kasutasin päris korduvalt Osta keskkonda. Asi polegi niivõrd rahas kui mugavuses, sest tullakse kraamile ise järele. Kui ei pelga kasutatud asju osta, soovitan pigem küll rahvusvahelist Etsy keskkonda, seal sadades kordades suurem valik. Peate vaid jälgima, et väljastpoolt ELi ostes tollimaksu tasuma ei pea. Kuna kauba maksumusele lisatakse transpordikulu, võib see valus olla.

Viiendaks teema, millega vist olen küll hiljaks jäänud. Ärge, palun, visake vana kraami korterist välja ja ärge lõhkuge midagi ennatlikult. On siis tegemist vana parketi, siseukse või muuga, mis pärit korteri ehitamise ajast. Ei peagi olema tingimata tsaariaegne. Isegi 1960.-1970ndate nõukaaegsed lahendused on praegu mõnusalt retrod, mida saab vahvalt ära kasutada. Noh, ja need ülalt kumeraks tehtud ukseavad… Kes selle kombe küll meile tõi?

Kuuendaks. Üldiselt ei tasu enne müüki remonti teha. Võib muidugi, kuid ärge arvestage, et suudate selle investeeringu müügihinda sisse sulatada. Reeglina ei kõlba teie lahendus uuele ostjale.

Seitsmendaks. Majaomanikud, kellel on maja suureks jäänud, kuid ei suuda majast päriselt loobuda, võiksid korraldada selle kommunikatsioonid ja sissepääsud kahele eraldi perele vastavaks. Eestis pole eriti kombeks majasid/kinnistuid poole kaupa müüa. Et ikka peab olema kõik „minu“. Aga võiks. Sellel oleks turgu. Kuid majaosa peaks uuele ostjale kindlasti olema sõltumatu müüjast. Ei ole mõtet ostjale rääkida ühisest saunas käimise perspektiivist.

Kaheksas õppetund on pererahva kohtumine potentsiaalse ostjaga. Palun, ärge kohtuge, laske maakleril tööd teha. Või kui peate kodus olema, hoidke eemale ja vastake vaid otsestele küsimustele. Kindlasti ärge vadistage endale olulistest emotsionaalsetest mälestustest, mis korteriga seotud. See ei huvita ostjat, tegelikult suisa peletab.

Panga valimine laenu saamiseks on üheksas õppetund. Kuna Danske on eraisikute turult lahkunud ja LHV eraisikutele eluasemelaenu ei paku (võiksite seda siiski kaaluda), oli valida vaid kolme teenusepakkuja vahel, mis pole just väga suur valik (Krediidipanka ei tahtnud oma asjadega kolida). Sain valusalt tunda, et ei ela Soomes, kus uute eluasemelaenude keskmine intress praegu 1,2%. Kuna laenuintressi pakkumised tulid üsna sarnaselt Soomest kõrgemad, tegin lõpliku valiku tehingutasu ja igapäevapanganduse pakkumisest johtuvalt. Arveldustelt ja kaardi kuutasudelt võib aastatega üsna märkimisväärne kokkuhoid tulla.