Eesti naine kui kasutamata investeering

Eesti kesine majanduskasv peegeldab eeskätt seda, kui halvasti suudame inimeste andeid ja ettevõtlikkust kasutada, näiteks meie üleharitud ja alamakstud naisi.

Miks peaksid suurriikide ettevõtjad Eestisse investeerima, kui me piltlikult öeldes sülitame nii ettevõtlike kui ka andekate inimeste peale? Samal ajal uskudes, et kogu ülejäänud maailm on kohustatud meid igavesti abistama.

Toetused ja maksud, mis ei soosi ettevõtlikkust

Ressursside ümberjagamine seab paika arengusuunad. Näiteks emapalk võiks naisi rohkem sünnitama motiveerida, kuid paraku ei kinnita statistika regulatsiooni väljatöötajate ootusi. Sünnitavad need, kes niikuinii sünnitaksid.

Ärikeeles rääkides toodab suur investeering suurt miinust. Riik suunab miljoneid eurosid toetusesse, mida mitte ükski teine regulatsioon ega poliitika ei toeta. Eesti naiste üldine hakkamasaamine on vaatamata meie daamide suurepärasele haridustasemele kammitsetud nii palgalõhe kui ka naiste ülimadala ettevõtluses osalemisega. Mida teha siis, kui poolteist aastat õndsat heaolu otsa saab? Emapalk ei ole halb mõte, kuid kindlasti vajab praegune perepoliitika täiendamist, kui soovime, et Eestis sünniks rohkem lapsi, või et rohkem inimesi siin riigiks elaks ja töötaks.

Praegu on mul Tallinna Tehnikaülikoolis omandatud avaliku halduse kraadiga võimalik rohkem ära teha mujal maailmas või erasektoris töötades kui Eesti riiki teenides. Miks? Sest meil valitseb siiani proletariaadi diktatuur. Seadusi kirjutavad ja avalikke poliitikaid viivad ellu inimesed, kelle positsioon ei põhine mitte alati nende andekusel ja teadmistel, vaid tutvustel ja suu kinnipidamise oskusel. Kuidas on võimalik sel moel luua seadusruumi ja maksusüsteemi, mis tegelikult ka toetaks majanduskasvu, mitte ei sunniks inimesi skeemitama?

Meeleheitel koduperenaisest edukaks ettevõtjaks?

Eesti ühiskond on praegu umbes samas arenguprotsessis, kus Ameerika Ühendriigid olid 1960. aastatel. Naiste õigused, rassiviha ja homoseksuaalsus on päevakorral nii avalikus debatis kui ka eravestlustes. Inimesed peavad meeleavaldustel osalemist lõpuks ometi normaalseks ja julgevad järjest tihemini ka avalikult oma arvamust avaldada. Me räägime seksist, mida Nõukogude Liidus ei eksisteerinud – kui mäletate, oli vaid armastus –, avalikult ja selleteemalised koolitused müüvad hästi.

Kuid erinevalt ameeriklannadest, kes pärast 1950. aastatel doktorikraadi omandamist ja sellele järgnenud meeleheitel koduperenaiseelu põlled kümme aastat hiljem varna riputasid ja tulid tänavale oma õigusi nõudma, on Eestis elavad naised praegu ettevaatlikud ja allaheitlikud.

Allaheitlik haritud naine on raiskamine meie majandusele tervikuna. Doktorikraadiga koristaja kõlab rohkem kui jaburalt, ent magistrist sekretär või kassapidaja pole praegu Eestis kahjuks erand. Töö, mida suudab teha ka põhiharidusega inimene, peakski jääma kodanikule, kes rohkem õppida ei suuda või ei viitsi. Haridus olgu investeering tuleviku kasumisse.