Kreeklane, sakslase päästeingel

Kord 1988. aastal kohtusid rahvusvahelisel majandusfoorumil Saksamaa liidukantsler, suure Saksa autofirma juht ja Saksamaa suurima pensionifondi direktor. Istuti mossis näoga, sest Saksa marga kõrge kursi tõttu eksport ja tootmine kahanesid, samas oli igal sakslasel juba 2,7 autot ja uusi autosid ei vajanud kodumaal suurt keegi, tehaste tootmismaht langes, tööpuudus kasvas ning valitsuse populaarsus kukkus. Pensioniraha oli sakslaste kokkuhoidlikkuse tõttu kogunenud palju, samas ootasid tulevased aina kauem elavad pensionärid kõrget tootlust, mida ülekapitaliseerituse tingimustes oli raske leida.

Nii arutatigi üheskoos, kuidas küll olla meele järele keskmisele Saksa valijale, kes tahaks kümme tundi päevas autosid toota, ise samas uut autot osta ei raatsi, sest säästab neljandiku palgast pensionifondi, millelt ootab vähemalt 7% kasvu aastas. Helge pensionipõlve asemel terendas tublile sakslasele Exceli tabelist aga koondamine, autotööstusele sulgemine, pensionifondide 0%-line tootlus ja liidukantslerile valimistel kaotamine. „Jah, kust küll leida keegi, kellel oleks raha ja tahet ära osta kallid Saksa autod ja kes samal ajal tahaks meie pensionifondidelt kõrge intressiga raha laenata,“ mõtlesid sakslased. Sellega saaks korraga päästetud kõigi asjaosaliste ametikohad ja tehtud õnnelikuks Saksa maksumaksja.

Mõtliku seltskonna pilk jäi pidama kõrval lauas istuvale Kreeka peaministrile. Kreeklase nägu oli samuti mossis, sest majandus ei kasvanud, drahmi kurss langes, laenuintressid olid kõrged ja tal polnud ei raha ega uhket limusiini, rahva toetusest rääkimata. Kreeka oli just Euroopa Liiduga liitunud ja peaminister ei jõudnud helge elu saabumist kuidagi ära oodata.

Jagatud siis omavahel muresid ja selgus, et 90% ulatuses saaksid kreeklased (nagu ka hispaanlased ja portugallased) sakslastele abiks olla, näiteks paljudel kreeklastel oleks just vaja nii uut autot kui ka laenata raha selle ostmiseks. Lisaks oleks Kreeka valitsus valmis andma kõrgeid intressilubadusi Saksa pensionifondile järgnevaks kümneks aastaks, mis võtab viimastelt vajaduse igal aastal uusi tulutoovaid kliente otsida.

Lepitud siis tingimustes kokku, et peaminister esitab kohemaid Kreeka nimel tellimuse 10 000 luksvarustuses Saksa autole aastas ja nii iga järgmise kümne aasta kohta. Raha Kreeka valitsusel ega kreeklastel endal autode eest maksmiseks muidugi ei ole ja seda laenab neile seesama kliente otsiv Saksamaa pensionifond, kellele Kreeka peaminister lubab, käsi südamel, 8% aastaintressi ja kõigi kohustuste täitmist kümne aasta pärast, tehingut garanteerib aga Saksa liidukantsler isiklikult. Nii jäävad autotehaste töötajad koondamata, pensionifond saab kena kasumiprognoosi ja raha topelt tagasi kümne aasta jooksul ning liidukantsler ja Kreeka peaminister oma rahva palava toetuse osaliseks.

Aastad möödusid ja osalised said taas kokku 9 aasta ja 11 kuu pärast. Kõik olid tehinguga väga rahul, kasvasid nii Kreeka kui ka Saksa majandus: ühed said tarbida ja teised toota, Saksa pensionäridele terendas pensionifondi prospektis helge tulevik (Kreeka tarbijal oli see juba käes) ja mõlema riigi peaministri partei oli võitnud kahed valimised järjest.

Kui osalised olid tehingu headust isekeskis kiitnud ja arutanud, et ega teist nii head diili vist keegi teine teinud ole, ütles Kreeka peaminister, et tal on ka üks halb uudis Saksa sõpradele, mis tegelikult on hea, kui veidi järele mõelda. Halb uudis oli see, et raha Saksa pensionifondi investeeringute tagasimaksmiseks ei ole pennigi, ei põhiosa ega intresside tarbeks. Hea uudis oli see, et sakslastelt saadud autod on läbi sõidetud ja oleks uusi vaja, ka on aastatega kasvanud Kreeka valitsuse laenuvajadus, sest hea elu on meeldima hakanud. Samuti vajavad teenindamist vanad laenud ja intressid.

Sakslased, kes olid uudise esimese otsa peale üsna jahmunud, nähes vaimusilmas pensionifondi rahast tühjaks jooksmist, autotootja kahjumisse langemist ja kantslerile ebameeldivat pressikonverentsi, leidsid pärast üürikest arupidamist, et Kreekast ja kreeklastest võiks selles olukorras tõesti mitte ainult abi, vaid lausa kasu olla.

Ühel juhul peaksid pensionifondid ju juba Kreekale laenatud raha maha kandma ja kaotaksid sellega nii kliente kui ka reitingu, lisaks oleks neil raske tulevikus kreeklastega samaväärset intressi lubavaid kliente leida. Kui aga kreeklastega kokkulepe teha ja vana laen koos intressiga uueks kümneaastaseks laenuks ümber vormistada, siis kaob korraga nii hapuks läinud võlakirjade kui ka kehva tootluse probleem ning uute murepilvede esile kerkimist pole oodata enne kümmet aastat, aga selleks ajaks on kõik asjaosalised juba mõnusat pensionipõlve pidamas. Pealegi jääks taas kord väljalaenatav raha ju Saksamaa majandusse, sest Kreekasse saadetakse ainult laenu eest ostetud Saksa autod. Tööhõive kasvaks, eksport kasvaks, raha jõuaks ringiga tagasi ka pensionifondi ja kõik asjaosalised peaks olema kümneks aastaks päästetud.

Kirjutatudki siis uutele võlapaberitele alla: kunagine põhisumma, mis vahepeal oli kahekordistunud, kahekordistus sellega veelgi ja sellele lisandus teist samapalju uut laenu, mis samuti pidi kümne aasta jooksul kahekordistuma: ärilises mõttes geniaalne tehing, arvestades Kreeka valitsuse toonast kõrget laenureitingut.

Aastast 1998 sai linnutiivul 2008, vahepeal oli Saksa majandus, nagu ka Kreeka oma, kenasti kasvanud, kasutusele oli võetud euro ja mõlemad riigid olid sellega liitunud. Samuti olid mühinal kasvanud pensionifondide vahendid ja miski ei ennustanud võimalikku halba uudist.

Ometigi läks just nii nagu eelmisel korral: kreeklased saabusid uute Hugo ülikondade ja Saksa limusiinidega kohale ja ütlesid, et viimane raha kulus just sisseostude peale ära, küll on aga neil pakkuda värskeid võlakirju kogu senise summa, lisaks intressi, lisaks uue summa ja lisaks uue intressi puhuks ja et asjaosalistel poleks vaja liiga tihti kokku saada, siis tegid nad seekord 30aastase graafiku, mis kindlustab kõigile osalistele hea une ja rahuliku pensionipõlve.

Sakslased jäid mõttesse, mis oli muidugi viga, sest kusagilt imbus info välja ja võlakirjaturud sattusid paanikasse, Kreeka võlakirjade intress lendas taevasse ja avalikkuse surve ei lubanud Saksa osapooltel enam igati jumekale ja eelmistega identsele tehingule alla kirjutada. Ootamatult jäi seni helgelt mänginud muusika vaikseks. Eriti hirmul oldi Itaaliale samal viisil laenatud summade pärast. Korraks kaaluti Saksa liidukantsleri vedamisel isegi kõhu kõrvalt kokku hoidmist, aga selge oli see, et juba kaotsi minevat raha see tagasi ei tooks, pigem suurendaks probleeme veelgi.

Olukorrale pakkus lahenduse itaallasest Euroopa Keskpanga president, kes lubas kõik Kreeka võlapaberid nominaalhinnaga keskpanga bilanssi hoiule võtta, vastutasuks nende endistele hoidjatele nullintressiga laene väljastades ja seda niikaua, kui on vajadust. Lisaks lubas ta survestada ka reserve omavate liikmesriikide keskpanku rahatrüki nime all hädas võlakirjade omanikele toetusoste tegema.

Sellega oli olukord päästetud ja ootamatult olid vahepeal kasutuna paistnud Kreeka laenud ja võlakirjad jälle suures hinnas, sest tootlus oli kõrge, aga riskid maandatud. Külla aga võeti kuulda kreeklaste nõu laenutähtaegade kohta ja nende uued laenud pikendati aastani 2057. Saadud võlakirjad jagati solidaarselt liikmesriikide vahel ära, Saksa autotehas läks taas täistuuridel käima ja Saksa pensionifond näitas Euroopa parimat tootlust.