Kas president on kuningas või tipp-ametimees?

Ärma afääri puhul kõlavad presidendiga seoses kahte sorti argumendid. Esiteks argumendid presidendi tulemuslikust tegevusest ja heaks presidendiks olemisest. Inimesed, kes teda 170 000 euroga kiusavad, on väiklased ja ei hinda presidendi kümne aasta tulemuslikku tööd. Teiseks kõlavad argumendid, et teised taotluse saajad pidid toetuse täies mahus tagasi maksma. Miks või mille poolest üks kasusaaja parem on.

Sisuliselt taandub küsimus sellele, kas president on nagu kuningas või nagu kõrgprofessionaal, näiteks arst. Kui president on nagu kuningas, siis tema ongi riik, kus isiklike ja avalike rollide eristamine ei ole võimalik. Ta on kõrgemal teistest kodanikest ja tema puhul ei kehti samad reeglid. Kui ta on nagu arst, siis täidab ta oma funktsiooni riigis, aga kodanikuna kehtivad talle samad reeglid, mis kõigile teistele.

Kui vaadata avaliku elu tegelaste väljaütlemisi, on tekkinud veider olukord, kus formaalselt peaksime suhtuma presidenti kui arsti, aga emotsionaalsed väljaütlemised viitavad kuninglikule suhtumisele.

EAS on riigi sihtasutus, mis peaks kohtlema kõiki toetusesaajaid võrdselt, ausalt ja läbipaistvalt. Kas OÜ Ermamaa kohta tehtud otsused lähtusid nendest printsiipidest? Rahajagamise reeglite eesmärk on vältida individuaalset otsustamissuva. Kui reegleid viiakse ellu ilma põhimõteteta, saame kas meelevaldsed otsused või pimeda bürokraatia.

Riigi eesmärk ei saa olla tegutseda tunnete ajel. Seetõttu ei tehta raha jagamist ainult kaalutledes, vaid kindlaid reegleid ja protseduure järgides. Kui teised reegleid mittetäitnud toetusesaajad ei oleks pidanud tagasimakseid tegema 100%, vaid ka nende puhul oleks kasutatud kaalutlemist, ei oleks Ermamaa juhtum olnud erand.

Iga juhtumi puhul on mitu võimalust olukorda lahendada. Võib teha miinimumi, täita reeglit ja öelda, et kõik on korras. Teine võimalus on teha enamat, kui reegel nõuab. Alati on võimalik teha paremaid valikuid. Keegi ei keela loobuda emapalgast, kui see ei ole pere hakkamasaamise seisukohast vajalik, või tagastada 500 eurot, mille parklast leidsid, või maksta tagasi toetus, mida ei kasutatud sihtotstarbeliselt.

Siin jõuame tagasi algusesse. President ei ole lihtsalt üks isik. Ta on institutsioon, kelle üks funktsioon on oma isikliku eeskujuga teha Eesti õiglasemaks, paremaks. Ta ei ole kuningas, kuid tema töö ja staatus seavad talle kõrgemad moraalistandardid. Ei ole ilmselt ühtegi teist ametit, kus eraelu nii jõuliselt mõjutaks institutsiooni kuvandit. Kuna presidendi puhul on keeruline eristada avalikku ja isiklikku, on isiklike otsuste mõju arusaamisele õigest, õiglasest ja normide täitmisest ebaproportsionaalselt suured. See, milliseks laseme presidendil moraalistandardeid kujundada, sõltub igaühest meist – EASist, kui ta teeb presidendi äriühingu kohta otsuseid, endisest töökaaslasest, kui ta avalikkuses selgitab olukorda, meediast, kui ta analüüsib ja annab hinnanguid. Kui see nii ei oleks, oleks president kuningas.