Igamehele 10 eurot juurde?
Tulevaselt valitsuselt pole oodata enamat kui pisku ümberjagamist, leiab filosoof Leo Luks.
Ennustatav valitsus hakkab koosnema pikaaegsete kogemustega nn kartellierakondadest – ei tasu unistada, et see seltskond võtaks ette põhimõttelisi riskantseid ja vajadusel ka ebapopulaarseid reforme. Iga kamp peab mõtlema oma reitingule ja häältesaagile järgmistel valimistel ning püüdma natuke kõigile meeldida.
On siiski väike lootus, et muutuste vajalikkuse retoorikale rõhuv koalitsioon üritab vähemalt näiliselt mõne tõsisema reformiga välja tulla, kuid see võib vabalt osutuda ka juba praegu käimas olevate protsesside lõpule viimiseks (näiteks haldusreformi).
Saab näha, kas koalitsioon suudab ellu viia mingisugusegi maksureformi, mille tulemusena paraneks pisut kehval järjel virelejate toimetulek (samas on suur oht, et populistlikel eesmärkidel jagatakse lisaressurssi ümber ühtlaste toetustena, näiteks kõigile 10 eurot juurde, mis ei aitaks kedagi). Teiseks maksualaseks proovikiviks on panna piir suurkorporatsioonide raha väljakantimisele, ilma et töö käigus ei pigistataks viimaseid mahlu välja väikeettevõtetelt.
Kuid ka kõik eelmainitu oleks ainult pisike samm, olemasoleva pisku ümberjagamine. Ei praeguse ega tulevase koalitsiooni juhtfiguuride suust pole kuulda olnud ettepanekuid põhimõttelisteks, riskantseteks reformideks, mille kaudu võiks üritada Eesti arengut (ennekõike räägitakse tänapäeval mõistagi majandusarengust) kiirendada. Eesti teeb natuke kõike, jäljendab vaese mehe kombel jõukamate kombeid, ilma et ükski tegevus oleks arenguhüppeks piisav.
Äripäev pöördus kolme ja poolesaja arvamusliidri, omaniku ja juhi poole, kellelt palus kommentaare käimasoleva suure poliitilise muutuse kohta. Laekunud vastuseid avaldame jooksvalt, üldistuse teeme reedel ilmuvas kokkuvõtlikus loos.