Jüri Mõis • 8. detsember 2016
Jaga lugu:

Unustage kaheksatunnine tööpäev

Eestis tuleks lahti saada 40tunnise töönädala mentaliteedist ja osalise tööaja halvast mainest, kirjutab ettevõtja Jüri Mõis.  Foto: Raul Mee

Eestis tuleks lahti saada 40tunnise töönädala mentaliteedist ja osalise tööaja halvast mainest, kirjutab ettevõtja Jüri Mõis.

Eestis räägitakse, et tööjõudu on puudu. Tööjõuturgu peetakse meie majandusarengu üheks suuremaks kitsakohaks. Samas ei jäta ükski tõsiseltvõetav firmajuht äri laiendamata või investeeringuid tegemata sellepärast, et ta mõtleks umbes nii: meil on tööjõupuudus, uusi töötajaid on raske leida, mis ma siis ikka vastuvoolu ujun.

Ettevõtja lähtub ikka sellest, et tööjõul on turuhind nagu igal muul ressursilgi. Kui ei ole võtta 1000eurose kuupalgaga oskustöölist või 2000ga programmeerijat, siis ei tähenda see mitte tööjõupuudust, vaid seda, et oskustöölise palgatase on nihkunud 2000ni ja programmeerijal 5000ni. Kui on ülihea äriplaan, mis rajatud odavale masstööjõule, siis on parem see realiseerida mõnes arenguriigis, mis on majanduspoliitliselt kõige etem lahendus – kallite töökohtadega peakorter Eestis ja odav töö meist kaugel.

Tahtsime tööjõudu, saime inimesed

Teiseks on tööjõu puuduse jutt kummaline, kui ettevõtete päralt on terve Euroopa Liidu tööjõuturg, kus elab üle 500 miljoni inimese. Kui üksikettevõte tunnetab vajadust tööjõudu importida, siis ongi kõige arukam tuua seda Euroopa Liidust, sest sellega ei kaasne ettevõttele bürokraatiat ega viisaküsimusi. Tundub, et IKT-sektoris see toimibki, aga lihtsamate tööde puhul ilmselt ei toimi, ja ei peagi toimima madalate palkade tõttu. Rahvamajanduse tasandil tööjõu import ilmselt imet ei tee.

Sakslastel on ütlus türklaste kohta – tahtsime tööjõudu, aga saime inimesed. “Tööjõu“ palgasoov jõuab ruttu kohalikule tasemele järele ning sarnaselt kohalikele vajab „tööjõud“ hiljem arstiabi, lasteaiakohti, pensioneid ja muid sotsiaalseid hüvesid ja teenuseid.

Tööjõust rääkides ärme unusta ära inimesi. Kui tööjõud on näiliselt kindla hinnaga ressurss, siis inimesel olla ka muid soove ja motiive peale raha. Kes teenib 500 eurot, selle prioriteet on tõenäoliselt teenida rohkem raha, aga kes teenib 1500 eurot, tahab võib-olla juba pigem vaba aega juurde.

Eesti keskmine palk ongi juba liikumas sinnapooole, kus vaba aeg muutub rohkemate inimeste jaoks väärtuslikumaks kui lisaeuro. Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa suur ja selge erinevus seisneb selles, et läänes esineb osaajaga tööd kordades rohkem. Lühemad tööpäevad on tervislikud ja töötajad on produktiivsemad. Eestis tuleks lahti saada 40tunnise töönädala mentaliteedist ja osalise tööaja halvast mainest. Kas või sel teel, et alates homsest nimetada 20 tundi nädalas nominaalseks täiskohaga tööks. 40 tundi nädalas tähendaks siis, et sul on topelttöökoht. Ning kui Soomes ja Rootsis on minimaalne puhkus viis nädalat, siis kas Eestis ei võiks olla ehk kuus?

Praegu on paratamatu, et Eesti kaotab töötajaid Soome ja Rootsi kõrgemate palkade tõttu. Aga see, et me kaotame inimesi Soome, Rootsi ja mujale osaliselt ka paindumatute töötingimuste ja kesiste puhkusepäevade tõttu – see on juba meie enda rumalus. Võrdlemisi lihtne oleks viia puhkuse pikkus ja töötingimuste paindlikkus samale tasemele nagu Skandinaavias, isegi kui palgataseme järelejõudmist peame veel mõnikümmend aastat ootama.

Paindlikkus, see on lihtne

Paindlikumad töötingimised võiksid tööturule meelitada neid, kes sellel praegu eri põhjustel ei osale. Eurostati andmetel ei käi Eestis 23,5% tööealistest inimestest praegu tööl. Ehk praegused mängureeglid on jätnud ligi neljandiku potentsiaalsest tööjõust mängust välja. Mis on selliste inimeste lood ja kas oleks võimalik neid meelitada rohkem tööturule? Kas või minu tutvusringkonnas on igas vanuses haritud ja normaalseid inimesi, kellel on töökoha leidmisega raskusi. See ei klapi tööandjate jutuga, et töökätest on puudus. Samuti tundub, et paljudele on tööturule sisenemisel takistus, et lapsed, eakad vanemad, enda tervis või muud kohustused ei mahuks 40tunnise töönädala kõrvale lihtsalt ära.

Tavaline kontoritöö, mida võrreldes tehasetööga järjest juurde tuleb, koosnebki juba vaid arvuti ees istumisest ja koosolekutest. Mitte-istumist on vaid paar tundi nädalas. Kontoritöö on muutunud tehasetööst kohati ebatervislikumaks ja selle “optimeerimisega” edasi minna paistab võimatu.

Lahendusi tuleb otsida uutest lähenemistest. Osa muretseb automaatkassade, juhita autojuhtide ja muude traditsiooniliste töökohtade peatse kadumise pärast. Arvata on, et kõik ühiskonna revolutsioonilised uuendused ei vähenda summaarselt töökohti, vaid tuimad üksluised tööd asenduvad arendus- ja seadistustöödega, mis nõuavad loovust, mõtlemist ja süvenemist sellisel tasemel, et inimene suudabki seda teha pigem neljal kui kaheksal tunnil päevas.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum