Äripäev, kas saad aru, millega mängid?

Idee anda kodakondsus kõigile, kes on Eestis 25 aastat elanud, on poliitiline, ja kui asi piirduks poliitikaga, siis ma polekski sõna võtnud. Poliitika on kaubandus, kus müügisortimendis on lubadused ning maksevahendiks hääled. Turul oli näha rahuldamata nõudlust (loe: money on the table) ja tuli välja otsida sobiv kaup.

Aga Äripäev ei tegele või vähemalt ei peaks tegelema poliitikaga ning valimistel ei käi. Ta peaks analüüsima ja nägema reaalset kasu ühiskonnale ja majandusele, sh kodakondsuspoliitika niivõrd radikaalse pööramise tõttu, ja seda poliitiliste prillideta. Seetõttu tekkis allasurumatu kihk Äripäevale vastu vaielda, sest poliitikat kõrvale jättes näen siin kasu asemel kahju.

Kallis Äripäeva juhtkirja autor, kas Sa ikka mõistad, millega Sa mängid? Millal Sa viimati rääkisid silmast silma auditooriumiga, kellest Sa kirjutad, ja mitte ühe inimesega ja üks kord, vaid ikka esindusliku valimiga ja piisavalt tihti? Mulle ei ole küll meelt mööda Sinu valitud vastandumine „nemad ja meie“, kuid tegelikkusele vastab see paraku liigagi hästi, seega olgu.

Sa kirjutad, et „on igal juhul parem, kui me teame, mida nad mõtlevad. Veel parem, kui mõistame, miks nii ja mitte teisiti“. Ehk siis Sa tahad öelda, et Sa ei tea, mida nad mõtlevad ja miks. Aga Sa annad neile oma riigi juhtimise ohjad kätte? Braavo! Kõlab nagu kokkuleppeabielu – vanemad valivad peigmehele pruudi välja ja panevad ta mehele. Küll nad ajapikku teineteist armastama õpivad!

Ma saan asjast teistmoodi aru ja ma väidan, et me tihti teame, mida paljud „nemad“ mõtlevad, ja et me mõistame, miks just nii ja mitte teisiti. Ja sel samal põhjusel ei ole ma nõus jagama riigikorralduses kaasarääkimise õigust kingitusena. Kodakondsus võetakse, kui seda soovitakse, ja meie riigis puuduvad selle võtmiseks ületamatud takistused. Veerandsada aastat on pikk aeg, et täita ära kõik formaalsused ja võtta endale sobivat värvi kaantega pass. Kes ei ole seda teinud, on teinud sellise valiku ise. Mis tahes põhjustel – kaitseväeteenistusest pääsemine, viisavaba reisimine nii läände kui ka itta või põhimõttekindlus. Kõik need põhjused on mitmeid kordi juba kõlanud.

Nüüd olulisest. Pass, õigemini selle kaante värv, ei pane Sind, austet juhtkirja autor, kunagi mõistma, mida nn „nemad“ mõtlevad ja miks. Kahjuks on lisaks väga palju eest(imaa)lasi, kelle passi kaante värv oli varem sinine ja nüüd ELis olles punane, kelle mõttemaailmast ja selle tagamaadest pole Sul aimu. See on isegi suurem häbiplekk meil kui halli passi levik. Pronksiöö mainimine on siinkohal ehk liiga libe tee, aga ma toon välja vaid ühe tahu. Vaata pronksiöö videod üle ja Sa kuuled selges eesti keeles, kuidas (ilmselt ihaldatud passi omanikust) märatseja seletab, mis küsimustes ta Sinuga nõus ei ole ja miks. Säh Sulle kodakondsus- ja keelepoliitika! Lõimumine on kinni muus kui passis. Ja lõimumise ulatus jääb probleemiks nii kaua, kui lõimumistahet peab üles näitama vaid üks osapool.

Mul on hea meel, et lõimumise vajadusest hakati üha enam aru saama, nähes selle visa edenemist. Lõimumine on majandus – Ida-Viru potentsiaal on avastamata ja alaarendatud. Lõimumine on sidusus ja kindlustunne – sisekaitseakadeemia viimine Narva on valus otsus, aga veel valusam on uudis, et enamus Narva noori ei seo enda tulevikku Eestiga. Lõimumine on kultuur, suhtlemine ja info – ETV+ kolmeks aastaks maksab pool tankiraha. Lõimumine on sõnum, mida mõistetakse ja aktsepteeritakse. Aga anna pass afgaanile, brasiillasele, jaapanlasele või kreeklasele ja Sa ei saa pühendunud kodanikku. Mõistad, milles on vahe?

Minu ülaltoodud kokkuleppeabielu näide võis tunduda Sulle kohatu, sest pruut ja peigmees elavad ju ühe katuse all juba vähemalt 25 aastat. Ent minu jaoks on kohatu Sinu lootus, et vapiga paber on õige vastus veerandsada aastat koos elanud inimeste võimetusele teineteisest aru saada. Lõimumine, mitte pass, on vastus meie muredele. Pass on asendustegevus.