Lihavainen liialdab

Prisma Eesti juht Janne Lihavainen teeb oma arvamusloos ettepaneku sätestada õigusaktides selgemalt, et kui töötaja tööülesanded ei hõlma tarbija teenindamist, teabe edastamist ega tööohutuse eest vastutamist, siis töötajale eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded ei kohaldu. Ta lisab, et praegu on poodidel hirm, et poodi saabub ametnik, kes tõlgendab segaselt sõnastatud seadusakti üle vindi.

Samuti annab ta mõista, justkui oleks tarbetult karmid keeleoskusnõuded kehtestatud viimasele kui laotöölisele. Viimane on ilmselge liialdus, sest keeleoskusnõue on kehtestatud ainult klientidega suhtlevatele töötajatele.

Põhimõte, et Eestis tuleb kasutada asjaajamises ja suhtlemises eesti keelt, tuleb põhiseadusest, mille kohaselt on eesti keel riigikeel. See säte tähendab ennekõike seda, et inimesel peab olema võimalus oma kodumaal hakkama saada eesti keeles, poes ega ametiasutuses käimiseks ei ole vaja osata võõrkeeli.

Keeleseadus sätestab, et eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides. Avalikud huvid keeleseaduse tähenduses on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Seega lubab keeleseadus kehtestada keelenõuded tarbijakaitse huvides. Minu meelest on see kirjas täiesti selgelt ja ühemõtteliselt.

Keeleseadus ütleb ka, et keeleoskusnõuded kehtestab valitsus, lähtudes töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast. See tähendab, et nõuded on täpselt sellised, mis võimaldavad oma töö- või ametikohustusi täita, ei karmimad ega leebemad.

Keeleoskusnõuded on kehtestatud valitsuse 2011. aasta määrusega. See sätestab selgelt, et keeleoskuse nõude määramisel lähtutakse töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukordadest, sh kutsestandardites esitatud keeleoskusnõuetest.

Teenindus- ja müügitöötajatelt nõutakse eesti keele oskust tasemel B1. Määrus ütleb ühemõtteliselt, et B1 tasemel eesti keele oskust nõutakse teenindus- ja müügitöötajatelt, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine.

Ma ei ole päris kindel, et keelenõue muutuks sellest selgemaks, kui lisaksime määruse teksti lause, et nendelt, kelle tööülesannete hulka ei kuulu tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine, eesti keele oskust ei nõuta. Sest see tuleb väga selgelt välja ka õigusakti praegusest tekstist.

Keeleseaduse täitmise järelevalvet tehes oleme paraku kokku puutunud probleemiga, et tööandjad on jätnud töötaja töölepingus, ametijuhendis või töökirjelduses tööülesanded täpsemalt piiritlemata. Kui aga need on täpselt kirjeldatud ja meil on selge, kes on teenindaja ja kes on näiteks vaid abi- või laotööline, kes isikutega suhtlema ei pea, siis ei teki ka mingisugust segadust väga selgelt sõnastatud õigusaktide rakendamisel. Loomulikult tuleb kaupmehel tagada, et kassas või müügisaalis teenindavad kliente ainult need töötajad, kes on selleks tööle palgatud ja kes oskavad eesti keelt vähemat tasemel B1.

Keeleinspektsioon kontrollib kaubandus- ja teenindusettevõtete töötajate keeleoskust vaid meile laekunud kaebuste alusel. Tihti nurisevad kliendid selle üle, et müüja või teenindaja ei oska eesti keelt, kuid kaebuse esitamise ajendiks pole alati puudulik keeleoskus. Sageli annab selleks põhjust teenindaja ebaviisakas käitumine. Kui müüja, selle asemel et probleem lahendada, teeb kliendile märkuse selle kohta, et see ei oska vene keelt, siis on tegemist lihtsalt halva teeninduskultuuriga. Selliseid näiteid on kahjuks rohkem kui üks (seda siiski mitte Prisma kauplustes).

Kaupmeeste kiituseks tuleb aga öelda, et enamik suurematest kaubanduskettidest korraldab oma töötajatele eesti keele koolitusi ning Prismaga on keeleinspektsioonil vägagi meeldiv koostöö. Teenindussfääri laiemalt vaadates tuleb aga toonitada, et keelekoolitusele lisaks vajab senisest suuremat tähelepanu ka teeninduskultuur, mille puudumine ongi tihtipeale keeleinspektsiooni poole pöördumise peamiseks põhjuseks.