Kaarel Tarand • 11. juuni 2017 • 5 min
Jaga lugu:

Käpikud ärkavad ellu!

Tundmatu käpikelukas  Foto: PantherMedia/Scanpix

Ainult lambad ja käpiknukud võisid mitte huvi tunda, kust varastatakse, kirjutab erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimees Kaarel Tarand.

Et anda hinnangut praeguse valitsuse tegevusele, peaks kõigepealt välja selgitama, kelle valitsus see üldse on (nii juhtisikute kui ka erakondade osas) ja millise ideoloogia alusel tegutseb. Suuremad opositsioonirühmad nimetavad sügisel alanud olukorda vasakpöördeks ja vasakvalitsuseks, formaalsete tunnuste järgi räägitakse Jüri Ratase ja Keskerakonna valitsusest.

Ja siin algavadki kohe raskused, sest Keskerakond pole euroopalikus mõttes kunagi partei olnud ega ole seda ka praegu ning järelikult ei saa ka selle formaalne juht olla tavaline parteijuht oma maailmavaate ja teguviisidega. Seega, lääne demokraatia tavade järgi ei saa Keskerakonna valitsust otsesõnu olemas olla, sest kriminaalkorras karistatud grupeeringud ei juhi riike.

Kõik on nii kui enne

Mõned natuke siia- või sinnapoole uued seadused, mis riigikogust läbi on läinud, ei muuda suurt pilti ja selliseid on varemgi üle elatud. 0,5% pole millestki suur osa, kui mõtleme näiteks igaühe palga või eluaseme suuruse peale. Ei juhtu ka me majandusega midagi, kui teda ajutiselt samas mahus maksuliselt pitsitatakse. Täpselt samuti ei saa ükski kuritegelik organisatsioon heaks ja õilsaks, kui ta vaid poole protsendi ulatuses meelt parandab. Rohkem pole Keskerakond mu meelest endast välja pigistada suutnud.

Kui erakonna ainus õnn ja toetusreitingute allikas on see, et kuskil Lasnamäe umbkeelsetes otstes ei ole keegi kuulnud erakonna igapäevastest korruptsiooniasjadest, siis pikka iga sel erakonnal enam olla ei saa. Millestki muust ju aga Keskerakonnaga seoses rääkida pole. Kõik ebalevad katsed end natukenegi distantseerida kohtu alla antud Edgar Savisaare ebaseaduslikest tehingutest on puha teesklus. Resoluutsus näiteks ministrite või Arvo Sarapuu ametist või erakonnast eemaldamisel ei avaldu kuidagi, kui jutt läheb Savisaarele või Kalev Kallole. Miks? Kui on põhimõtted, siis kehtigu need kõigile.

Jüri Ratase ja tema kolleegide, vananevate noorparteilaste ees ongi täitsa väljakannatamatu valik Savisaarest lahtiütlemisel. Kui selge joon vahele tõmmata, lähevad koos sellega aastaid petetud valijad ja hääled põhielektoraadist ehk Eestis vähem kohanenud ja vanemate mitte-eestlaste hulgast. Aga mõistes hukka Savisaare, peaks tegema parteis otse stalinlikes mõõtmetes puhastuse, sest Savisaarel pidid ju olema teadlikud abilised kõigi nende nurjatuste korraldamisel, millest vaid mõni episood nüüdseks kohtusse on jõudnud.

Nad ei saanud mitte teada

Eks ajuti on Keskerakonnast seda juttu kostnud, et on „olnud vaid üksikud eksimused“ ja eksijad on kiiresti üldise puhtuse keskelt isoleeritud. Aga läheb natuke aega ja järjekordsest prillikivist on saanud korruptant. Asetagem küsimus nii: kui paljud inimesed erakonnas on pidanud olema ja saanud olla teadlikud Savisaare korruptiivsest käitumisest ja tehingutest? Mina tõmbaks teadjate ringi sisse kõik erakonna juhatuste liikmed, täitevaparaadi ja suurema osa volikogust, samuti kõik Tallinna kesk- ja linnaosavõimu allkirjaõiguslikud ja vastutavad parteilased. Nad ei saanud mitte teada. Kui nad teadsid, on nad kui mitte kohtulikus, siis moraalses mõttes Savisaare patutegude kaasosalised. Kas keegi neist on avalikult öelnud, et teadis, kartis ja nüüd kahetseb? Mitte üks! Ja kui nii, siis on erakonnas soodne pinnas ka tulevikus kuritegelikul viisil jätkamiseks.

On õhkõrn võimalus, et keegi midagi ei teadnud ning oma musti rahaliigutamisi sooritas Savisaar sooloprojektidena. Sel juhul aga ütlevad ju end poliitikuteks ja lausa riigimeesteks pidavad isikud Keskerakonnas, et on tegelikult aastaid olnud manipuleeritavad lambad ja käpiknukud, kes ei saanud aru ega tundnud huvi, kas varastatakse, kuidas seda tehakse, kust ja palju raha tuleb. Ei saanud aru olukorras, kus avalikus inforuumis on sellest iga päev juttu. Tõsioludele vastav Keskerakonna reklaamlause lähenevateks valimisteks võiks niisiis olla „Käpikud ärkavad ellu!“

Erakond jälle kohtu all

Keskerakonna eriharu, Tallinna linnavõimu mängiva seltskonna ees on samuti raske küsimus. Taavi Aas on rajanud oma kampaania väitele, et tema pundil on pikaajaline kogemus linna juhtimisel. Sama kahvel mis eespool. Kui kogemus on tõesti pikk, siis järelikult on see Savisaare juhtimisel korruptiivsete tegude sooritamise kogemus. Kui Aas, Klandorf jt oma ülema sohitegudest osa ei võtnud, siis järelikult nad tegelikult ei juhtinud toimuvat ja kogemust seadusejärgseks linnajuhtimiseks neil ikkagi pole. Vaata kust nurgast tahad, Aasa põhisõnum osutub ikkagi ühiskonnaohtlikuks.

Kas keegi mitte üksikisikuna, vaid just ühendusena, erakonnana on sooritanud kuritegusid, ei ole pisiasi, sest põhiseaduse koostajad pidasid vajalikuks poliitilise süsteemi puhtuse nõude ära märkida põhiseaduses, mille §48 järgi kriminaalvastutust sätestava seadusega vastuolus tegutsevad erakonnad on keelatud. Kui Keskerakond paari aasta eest esimest korda kriminaalkorras karistada sai, arvasid õiguseksperdid-tõlgendajad, et ebaproportsionaalne oleks selle põhjal kontor päris kinni panna ehk Keskerakond keelustada. Nüüd on erakond jälle kohtu all ja parlamendil oleks tagumine aeg seaduses seisvat täpsustada nii, et iga kodanik saaks aru, kas põhiseaduse antud lõik kehtib, milliste kriminaalkuritegude puhul erakond laiali saadetakse ja kuidas see toimub.

Poliitilise hügieeni põhiküsimuses on selge (nagu Jüri Ratasel) ja printsipiaalne (nagu Karl Vainol) seisukoht võtmata kõigil erakondadel ning kasutamata parlamentaarsed vahendid probleemi igapäevaseks meelde tuletamiseks ning lahenduseni jõudmiseks. Kaasvastutus põhiseaduse §48 mittetäitmise eest lasub nõnda neilgi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt