Peavalujutu eksitused

Määrusega, millele Parkmani loos viidatakse, võetakse Eesti õigusesse üle direktiiv, mis reguleerib nn keskmise võimsusega põletusseadmetest tulenevat saasteainete heidet. Keskmise võimsusega põletusseadmeid kasutatakse Eestis valdavalt väiksemate linnade, külade, koolide jms soojusega varustamiseks ning neid on kokku ligikaudu 1000.

Kõige enam kasutatakse neis põletusseadmetes kütusena maagaasi 45%, järgnevad vedelkütused (sh ka põlevkiviõli) 27%, tahke biomass 23%. Katlamajades kasutatava põlevkiviõli kogused on aastate jooksul vähenenud ning valdavalt kasutatakse seda varuseadmetes juhtudel, kui on väga külmad talved ning on vaja toota tavapärasest rohkem sooja.

Väide, et suurimad õhusaaste põhjustajad on nn keskmise võimsusega põletusseadmed, ei ole õige. Need põletusseadmed panustavad vääveldioksiidi üldkogusesse 13% ja lämmastikoksiidide puhul vaid 6%.

Õige ei ole ka väide, et Eesti õhukvaliteedi üheks probleemseimaks komponendiks on väävliühendid. Vääveldioksiidi piirväärtuseid Eestis ei ületata ning aastate jooksul on selle saasteaine heitkogused märgatavalt vähenenud. 1990–2015 vähenes vääveldioksiidi koguheide 88%.

Samuti ei ole õige väide, et praegu on põletusseadmete valdkond täielikult reguleerimata. Laiemalt reguleerib välisõhu valdkonda õhukvaliteedi direktiiv. Kõik Eestis tegutsevad käitised peavad järgima atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel kehtestatud õhukvaliteedi piirväärtusi olenemata, millist kütust kasutatakse. Piirväärtuste, mis on kehtestatud inimese tervise kaitseks, ületamine on keelatud ja selle täitmist kontrollitakse üleriigiliselt üheksa riikliku seirejaamaga.

Põhjus, miks keskmise võimsusega põletusseadmeid ELi tasemel reguleerima hakati, seisneb selles, et enam kui pooltes Euroopa Liidu liikmesriikides on välisõhus saasteainete tasemed suuremad kui lubatud. Kuna õhusaaste on riigipiire ületav probleem, otsustati, et regulatsioon hakkab kehtima ka nendes riikides, kus tegelikult probleeme ei esine – üks nendest on ka Eesti. Eestis õhukvaliteedi piirväärtuseid ei ületata ja õhukvaliteet on hea. Näiteks peente osakeste (suure tervisemõjuga saasteaine) kontsentratsiooni järgi peab WHO Eesti õhu kvaliteeti maailma kontekstis neljandal kohal olevaks.

Põletusseadmete viimine direktiivi nõuetega vastavusse võib olla väga kulukaks, mis võib tähendada ka väikeste külakatlamajade sulgemist. Õhukvaliteedi seisukohast oleks see kindlasti halvem variant, sest üks katlamaja küla peale saastab kindlasti vähem kui igal elamul oma katlamaja või ahju kütmine. Seetõttu ongi vajalik üleminekuaeg, et leida sobivad lahendused.

Kõik direktiivis seatud tähtajad ja üleminekuperioodid on kohustuslikud ning nende rangemaks muutmine tähendaks ka ebavõrdset konkurentsiolukorda Eestis võrreldes kogu ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtetega. Samasugused tähtajad kehtivad kogu ELile ühtemoodi, sh ka Soomele, Lätile ja Leedule. Seega ei ole see keskkonnaministeeriumi plaan lükata investeeringuid kümme aastat edasi, vaid see on ELis kokku lepitud üleminekuaeg, mille jooksul tulebki investeeringud teha, et aastast 2030 nõuetele vastata.

Määrus on alles väljatöötamise faasis ning praegu on pooleli kaasamise protseduur. Kuna direktiivi ülevõtmiseks tuleb koostada uus määrus ning kõigil oli võimalik 19. juunist tänaseni esitada kommentaare ja ettepanekuid. Eilse seisuga on laekunud üks ettepanek. Kooskõlastame määruse kõigi asjasse puutuvate ministeeriumite ja osapooltega.

Autor: Heidi Koger