Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Poliitikuks kõlbab igaüks?

Janek MäggiFoto: Eiko Kink

Miks inimesed tahavad valimistel kandideerida? Suhtekorraldaja Janek Mäggi vastus kõlab: tööd on vaja.

Senised linna- ja vallajuhid kandideerivad taas, et leib oleks laual ja nahk toores. Mulle see sobib. Hea, kui teatris töötavad näitlejad, haiglas arstid, tehases treialid ning linnavalitsuses poliitikud. Ja teevad oma tööd rõõmsalt ja õnnelikult.

Kuid miks püüavad erakonnad kandideerima meelitada ja saavadki kandideerima inimesi, kellel on kõht täis, kuid poliitikutööks erialane ettevalmistus puudub? Juubelisünnipäevale ju iga bändi ei kutsuta. Ikka kõige popimat. Aga moosekante, kes ei ole kunagi kitarri tinistanud ega pea viisigi, rääkimata laulmisest?

Kui kõht on tühi, siis tuleb muidugi kandideerida igale poole. Selline püüdlus käib esimese kategooria alla, isegi kui teadmisi, oskusi ja isikuomadusi kohaliku elu või riigi juhtimiseks ei ole.

Kuid kui sa oled juba oma erialal edu saavutanud? Miks sa arvad, et saavutad ka teisel? Välistada seda muidugi ei saa. Võib-olla on mõni kirjanik ka meie lähiajaloos olnud rohkem poliitik kui kirjanik või vastupidi.

Siiski, ma võin kandideerida näitlejaks, arstiks või treialiks, kuid tööle ei saa ma ilma erikoolituseta ikkagi. Ja ongi (enamasti) õige. Poliitikas on teisiti. Küllap ei ole seegi lõpuni vale. Sest poliitika loomist, kujundamist ja ellu viimist ei saa ülikoolis õppida, seda õpetab elu. Meil ei ole ülikoolis eriala minister, volikogu liige jne.

Ära kujuta ette, et sa midagi saavutad

Lisaks tööle on poliitikas veel kaks innustajat. Üks on erihuvi: mis võib olla omakasupüüdlik, kuid ei pruugi – detailplaneeringute läbisurumine vs. mõistliku ajagraafikuga seaduslik ja üldhuvi arvestav kehtestamine. Teine aga soov veeta huvitavalt vaba aega.

Volikogus istumisega rikkaks ei saa, kuid aega kulub. Sul peab olema hinges veendumus, et midagi targemat-ägedamat-paremat sa oma ajaga peale hakata ei oska või ei taha, et see ongi õige tegu. Kuulsus (olgugi kohalik) ja tunnustatus panevad silmad särama noortel, kuid mitte küpsetel inimestel, kes on juba “kõike näinud”.

Erihuvi motiiv ei häiri mind samuti, kuid ma ei usu, et üks inimene või väike inimgrupp saab oma huve kuigi võimsalt ja iseseisvalt poliitikas ellu viia. Roheline maailm meeldib paljudele, kuid nende poliitiline kandepind ei ole kuigi suur.

Poliitikasse sisenenud avaliku elu superstaaride ehmatus on hingemattev – miks ma nii vähe hääli sain, kõik ju armastavad mind! Ma tahan midagi ära teha, aga keegi ei kuula mind! Ma pole mingi hääletusmasin! Oled küll. Riiki juhib kollektiiv, mitte indiviid. See tasub endale ette selgeks saada.

Kollektiivi aju töötab oluliselt aeglasemalt ja säratumalt kui indiviidi oma. Muidugi loovad ideoloogia silmatorkavamad lööklaused ja pealkirjad üksikud inimesed, kuid hinge puhuvad neile sisse käsitöölised – tublid inimesed, kelle tiivad võivad kanda, kuid kellel ei ole julgust, tahtmist ja pealehakkamist lauda laest läbi lennata.

Näitlejaks saada on köki-möki

Üks erinevus on poliitikas veel. Sul on võimalik paari kuu, vähem kui aastaga jõuda täielikku tippu. Täpsemalt öeldes nii, et teised saavad alles sinna jõudmise hetke eel teada, et sa sinna pürgid. Näiteid viimase paari aasta poliitikas on palju.

Ebakompetentsus ja ülemäärane konfliktsus võivad avalduda, saamatus, kuid pasundagu sellest kas või kogu rahvusvaheline ajakirjandus, ei vii see sind ametist. Sa jõuad ka kõige karmimal lahinguväljal ameti selgeks õppida ja leida piisavalt liitlasi (pugejaidki), kes sind imetlevad ja taevani kiidavad. Näiteid ei ole vaja tuua, kõik poliitikahuvilised taipavad une pealt.

Ometi ei ole poliitikas 50aastaselt koolipinki istumises midagi halba. Poliitika on kõige kõrgema vanuseni tööd ja lustlikku ajaveetmist pakkuv eluvaldkond. 90aastased riigijuhid pole midagi imelikku.

Ma valin hea meelega inimest, kes tahab midagi saavutada, on näljane, ambitsioonikas, aus ning kelle silm särab. Valmistulemuse otsustab aga kollektiiv, kelle arvamus võib minu omaga kokku langeda, kuid ei pruugi.

Ka see ei morjenda mind. Mulle piisab, kui ma saan valida. Ja arvustada. See viimane ongi enamiku jaoks meist tõhus ja julm poliitika kujundamise viis, mille eest palka ei maksta, kuid kujundab meeletult. Poliitik peab kartma valijat, mitte vastupidi.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.