Kas Venemaa kruvid kõvemaks keerata?

Aasta Venemaa vastaste sanktsioonidega on taas möödumas, aga Ukraina konflikt on endiselt tupikus, Krimm Venemaa koosseisus, Minski kokkulepped täitmata ja Venemaa, vähemasti oma ametnike avalikus retoorikas, edukalt sanktsioonidega kohanemas. Lisaks on jätkunud Vene-Saksa koostöö nii NordStream 2 arendamisel kui Venemaa elektrifitseerimisel (sanktsioonidega keelatud elektriturbiinid Krimmi).

USA ja ELi pressiteadetes on viimastel kuudel piirdutud vaid lakoonilise märkusega, et sanktsioone pikendatakse, ilma uute karmide meetmete üles lugemiseta. Kas tõesti on lääneriikide sanktsioonid olnud tulemusetud ja stagneeruvad ning ainsaks eduks on tavapärane õigustus, et "muidu võinuks olla veel hullem"?

On siiski ka edukuse märke, mida me ehk suurte ootuse taustal piisavaks ei pea. Nii on Venemaa loobunud ulatuslikke Ukraina alasid katva Novorossija ideest, lõppenud on avalik Donetski ja Luganski separaatmoodustiste toetamine ja Venemaa koosseisu kutsumine, samuti signaliseerivad Venemaa valitsuse esindajad pea igal kohtumisel oma lääne kolleegidega, et nemad oleksid valmis Ukraina teemal läbirääkimiste laua taha asuma tingimusel, et kõik muu peale Krimmi on tagastatav, kui ainult piisavalt ulatuslik andestus koos rahalise maksega lääne riikide poolt välja pakutakse. Ehk siis loodetakse Donetski ja Luganski tagastamise eest saadava rahaga Venemaa võim Krimmis betoneerida.

Samas ei ole lääneriikide liidrid eesotsas Emmanuel Macroni ja Angela Merkeliga ning lõpetades Theresa May ja Donald Trumpiga näidanud mingeid leebumise märke Vladimir Putini suhtes. Kuni viimane pole täitnud oma seniseid lubadusi, ei ole vaevutud isegi uusi küsima. Hoolimata tööstusringkondade initsiatiivist Venemaaga taas äri tegemist elustada on sanktsioone varjatul kujul pigem süvendatud. Ka on välja käidud mitu nn majanduslikku tuumanuppu, mis peaksid võtma Venemaa juhtkonnalt mis tahes isu täiendavaid konflikte naaberriikides esile kutsuda. Üheks selliseks on näiteks Venemaa suurima panga Sberbanki pigistamine sanktsioonidega selle tasemeni, et see muutuks maksejõuetuks, mis omakorda kutsuks esile sotsiaalsed rahutused rahata jäänud miljonite klientide poolt.

Lisaks väga selgetelt sihitud sanktsioonidele (Sberbank, Gazprom, oligarhide vara Euroopas) on täiendavat mõju saadud ka sellest, et enam ei tehta sanktsioneeritavate tegevuste ja inimeste nimekirja täiendustest ohvreid teadlikuks, nii saabki osa Vladimir Putini lähikondlasi oma nimekirjas olemisest teada alles siis, kui üritab edutult oma Itaalias asuvat villat külastada või tütre õppemaksu Oxfordis tasuda.

Sanktsioonide edukusel on ka ootamatuid lisapõhjusi: kui senistes uuringutes on äramärkimist leidnud eelkõige nafta hinna languse ja sanktsioonide koosmõju efekt, siis Venemaalt pärinevad uuringud viitavad ka purunenud lootustele kompenseerida läänepoolsed raha- ja kaubavood Hiina ja India investeeringute ja tellimustega. Kui rääkida numbrite keeles, siis viisid sanktsioonid esimestel aastatel keskmiselt 5% Venemaa SKTst, mis on samas suurusjärgus kogu Venemaa kaitse-eelarvega. 

Praegu on eelarve defitsiidi ja rubla kursi kõikumisega seotud probleemid stabiliseeritud kärpimispoliitikaga sõjaväest õpetajateni ja eelduste kohaselt peaks olemasolevatest reservidest jaguma veel 3–5 aastaks, juhul kui vahepeal globaalset kriisi ei tule ja jätkatakse sama kokkuhoidlikku elu. Siiski on praegusel  sanktsioonide tasemel nii Venemaa kui lääneriikide jaoks selge, et Krimmi tagastamiseks on tekitatavast valust vähe.

Kas lääneriigid peaksid sellesse „kestlikku kahenemisesse“ püüdma muutust tuua, et poliitilised reformid Venemaal algaksid varem, ja kas selleks on nii motivatsiooni kui ka vahendeid?

Oludes, kus on selgeid nägemusi, kuidas vajadusel Venemaad täiendavalt pitsitada energiakandjate läände müümisel, nende eest raha saamisel ning selle raha eest uuesti luksusliku elu ostmisel lääneriikides, on otsustatud veel väljakäimata kaarte hoida edasiste agressioonide tõkestamiseks, mitte olukorra eskaleerimiseks. Põhjuseks on asjaolu, et nn edukuse koridor sanktsioonide senise mõõduka mõju ja võimaliku Venemaa majanduslikku ja poliitilist olukorda eskaleeriva mõju vahel on üsna kitsas ja rohkete tegurite tõttu ka raskesti juhitav, kui kord on juba täiskäik antud. Seega ollakse pigem seisukohal, et nii Venemaa kui ka Euroopa seisukohast on parem sujuv, aga kontrollitud Vene majanduse mandumine ja vältida tuleks majanduslikust survest tingitud sotsiaalset ja poliitilist kaost. Ehk kui Putini asemel räägitakse pöördest paremuse suunas, siis ei peeta silmas ei kaitseminister Sergei Šoigut ega asepeaministrit Dmitri Rogožinit vaid pigem endist rahandusministrit Aleksei Kudrini.

Pikemas plaanis on ka selge, et kohe, kui oodatud ja vajalik pööre Venemaa poliitilises juhtimises on majanduslike raskuste tõttu aset leidnud, vajab Venemaa edasiste kataklüsmide vältimiseks resoluutset lääneriikide abi (Venemaa Marshalli plaan). Seda kuidas, millistel tingimustel ja kui palju abi anda, oleks paslik hakata juba praegustes stabiilsetes oludes välja mõtlema, et vältida olukorda, kus meetmeid tuleb välja töötada näiteks järgmise finantskriisi tingimustes, mil lääneriikidel on endil piisavalt lahendamist vajavaid küsimusi.