Häbi palga pärast

Kui teaks, kuidas pääseda palgavaesusest, siis oleksin Nobeli preemiat väärt. Aga ma tean täpselt, miks Büroomaailma keskmine töötasu (palk + preemia) on ainult 1300 eurot ja seega teenivad ka meie firmas pooled töötajad ainult 800-1000 eurot kuus bruto.

Ja mul on tõesti piinlik nende numbrite pärast. Ma töötan iga päev selle nimel, et minu firma töötajate palgad tõuseksid järgmisel aastal vähemalt 5%.

Aga aastal 1993 oli meie keskmine palk 800 krooni kuus, seega 25 aastaga on palgad tõusnud ligi 20 korda. See on fantastiline tõus ja veelgi kiiremat tõusu ei ole võimalik saavutada, sest siis tõuseb kiirus üle juhtimisvõime ehk – nagu autorallis – ei võta kurvi välja.

Meie Soome partnerid on isegi öelnud mulle, et kuidas sa suudad ohje peos hoida sellise hullumeelse palgakasvu juures.

Ma tean ka, et koos Eesti SKP arenguga tõusevad ka meie palgad, sest inimesed ja firmad saavad rikkamaks ja tänu sellele suureneb meiegi müük töötaja kohta. Just tööviljakuse tõus ehk siis müüginumbrite tõus töötaja kohta on palgatõusu alus.

Aga ma ka tean, et kaubanduses ei saavuta me kunagi Soome tööviljakust, sest sealne ostukorv on nii eraisikute kui ka firmade puhul kolm-neli korda suurem kui Eestis.

Küll meie keskmine palk järgmise 25 aasta jooksul veel Soome keskmisele järele jõuab ja eraisikute ostukorv suureneb ka kindlasti. Kuid firmade keskmises suuruses jääme ikka põhjanaabritele alla, see sõltub otseselt elanikkonna arvust. See tähendab, et B2B sektoris jääb ostukorvi suurus ikka samasse suhtesse ehk siis kolm-neli korda Soomele alla.

Lõpetuseks tahaks maha rahustada muretsejaid, kes pidevalt tuletavad juhtidele meelde, et palkade tõus ei tohi ületada tööviljakuse tõusu. Oleme juhtinud oma ärisid nüüd juba 25 aastat ja oskame seda ohtu märgata.

Palgavaesuse pärast muretsejad aga pangu sellised käitised püsti, kus meil, „töörahva kurnajatel“, oleks lust õppida, kuidas Eestit palgavaesusest päästa.