Mina populiste ei karda

Möödunud pühapäeval toimunud Rootsi üldvalimised olid hea näide sellest, kuidas populistlikule retoorikale allumine töötab valimiste vahelisel ajal. Paremäärmuslikuks erakonnaks nimetatud Rootsi Demokraadid traavisid valimistulle musta hobusena. Kardeti, et erakond saab uskumatult hea tulemuse ning teeb oluliselt parema tulemuse kui 2014. aastal, mil tulemuseks 12,9 protsenti valijate häältest.

Tegelikult ju tegigi, saades 19,6% häältest. Samas ei maksa unustada, et arvamusküsitlustes kerkisid prognoosid suisa 25% juurde, mis tähendab, et ootused olid kõrgeks aetud just valimiste vahel kogutud populaarsuse efektist ajendatuna.

Näib, et inimesed suutsid valmisjaoskonnas ratsionaalselt käituda – kui pastakas näpu vahel ning sedel ees, kipub kõik paika loksuma. Ehk siis: valija peast käivad läbi küsimused: mida see erakond minu heaks teinud on? Kas minu ja mu pere või lähedaste elujärg paranes? Või sai mu ettevõte soodustusi? Või on need ideed, mida ma kuulnud olen, sisutühjad ja liiga lihtsad?

Otsus annab märku, et valija on ratsionaalne ning eelistab erakondi, kellel on midagi konkreetset ette näidata. Olgu need siis teod või konkreetsed ja loogilised ideed.

Rootsi Demokraatide suur edu vaheküsitlustes andis märku, et inimesed julgevad mõtetega mängida ja eksperimenteerida. Küsitlustele vastates ei lasku neile veel vastutust, sest otsus, mis loeb, sünnib valimiskabiinis.

Kuigi valija võtab sisulise vastutuse valimiskabiinis, ei maksa arvata, et vaheküsitlused midagi ei näita. Nagu ütles Umea Ülikooli sotsiaalteadlane Magnus Blomgren Reutersile: “Rahulolematus ei tulene tingimata töötusest või majanduse seisust, vaid sellest, et parteide suhtes on lootus kaotatud”. See paneb inimesi eksperimenteerima muude ideedega.

Tegelikult näib, et praegu on peavooluerakondadel viimane aeg midagi ette võtta. Seda tasub tähele panna ka Eestil, sest meilgi pole üldvalimised enam mägede taga.

Seega peaksid peavooluerakonnad end just nüüd kokku võtma. Lihtne viis eristuda on tulla välja võimalikult konkreetsete lahendustega. Eelmise nädala sündmusi arvesse võttes: kui peaminister Jüri Ratas ütles, et alandada tuleks elektri- ja kütuseaktsiisi, siis idee sisukaks kommunikeerimiseks peaks juurde pakkuma ka lahendusi, mille arvelt need soodustused tehakse.

Küsimust, kust raha tuleb, peaks hakkama ennetama, sest vaid siis saab valija valimiskasti ees mõelda, kas ja kuidas tema või ta ettevõtte elujärg paraneb. Populistid võivad aga edasi oma valimistevahelise edu sees mõnuleda.